Burgundia hertsogkond

See artikkel on Valois-Burgundia dünastia Burgundia hertsogkonnast; hertsogkonda ei tohi segamini ajada Burgundia krahvkonna või Franche-Comtéga, millega see oli mõnikord personaaluniooni ühendatud, või kahe eelneva keskaegse Burgundia kuningriigiga (viimane lõppes aastal 1378, kui selle jäänused neelas Prantsusmaa, piirkonna Burgundia teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Burgundia

---

Burgundia hertsogkond 1032–1477
Burgundia hertsogi lipp Burgundia hertsogi vapp
Valois-Burgundia dünastia valdused Charles Südi valitsemise ajal
Burgundia hertsog
Pealinn	Dijon
Religioon	katoliku usk
Järgnev Varauusaegne Prantsusmaa

Burgundia hertsogkond oli vana ja maineka patrimooniumi pärija ning suur osa Teise Burgundia kuningriigi maadest. Omaette oli see üks suuremaid hertsoglikke territooriume, mis eksisteeris keskaegsest Euroopast varauusaegse Euroopa tekkimise ajal.

Isegi oma kahanenud suuruses, nagu see eksisteeris varauusajal, mängis hertsogkond olulist rolli Euroopa poliitikas kaua pärast seda, kui see kaotas oma rolli, kui sõltumatu poliitiline identiteet lõppes aastal 1477 abielude ja sõdade tõttu territooriumi üle vürstide vahel, kes olid seotud endiste valitsejatega. See alandati aastal 1363 hertsogkonnaks ja anti saali tavaõiguse järgi pärimise kõrvalharule, mis jagati kahe pärija vahel kui Teise Burgundia kuningriigi territoriaalne jäänuk – muud osad läksid teistele harudele, samuti Burgundia vabakrahvkonnale. Hertsogkond kattub jämedalt tänapäeva Burgundia piirkonna piiride ja territooriumiga, kuid selle hertsogid omandasid märkimisväärseid valdusi Madalmaades, tuntud kui Burgundia Madalmaad, mis haarati 16. ja 17. sajandi Kaheksakümneaastases sõjas ja millest mõned said hiljem Hollandi mässu lõppedes Kolmekümneaastase sõja ajal vabaks territooriumiks.

Aastatel 1363–1477 valitsesid hertsogkonda pärilikud hertsogid, kelle väljasuremine seoses Charles Südi (või "Tormaka") surmaga aastal 1477 viis selle neelamiseni Prantsusmaa kuninga Louis XI poolt, samas Madalmaad langesid Habsburgide kontrolli alla, minnes seoses Hispaania kuninga Carlos I (Saksa-Rooma keiser Karl V) troonist loobumisega Felipe II Hispaania koloniaalimpeeriumile. Felipe sallimatu käe all mässasid Madalmaad esimeses protestantliku reformatsiooni ususõjas.

Juured

Burgundia Frangi riigi osana aastatel 534–843

Hertsogkonna juured peituvad palju vanemas Burgundia kuningriigis. Kuningriik kujunes välja burgundide valitsetavast territooriumist; see idagermaani hõim saabus Galliasse 5. sajandil; nad elasid Dijoni, Chalon-sur-Saône'i, Mâconi, Autuni ja Châtillon-sur-Seine'i ümbruses ja nende nime kasutati piirkonna üle. Selle esimese Burgundia kuningriigi annekteerisid Merovingidest frankide kuningad Chlodowech I ja tema poegade ajal (5. sajandi lõpp ja 6. sajandi algus); seda oleks saanud siiski mitmel korral taasluua, kui tekkis vajadus jagada Frangi territoorium surnud Frangi kuninga poegade vahel.

Kuigi Burgundia kuningriik ei olnud varakeskajal alati sõltumatu üksus, jätkas see poolautonoomset eksistentsi frankide kuningriigi osana: burgundid säilitasid oma seadustiku ("Loi Gombette"), samas rahvas arendas territooriumi põllumajanduslikku ja viinamägede rikkust. Aga lõunapoolset Burgundiat rüüstasid 8. sajandil sissetunginud saratseenid ja kui Frangi riigi majordoomus Karl Martell sissetungijad välja ajas, jagas ta Burgundia neljaks komandoks: Arles-Burgundia, Vienne-Burgundia, Alemanni Burgundia ja Frangi Burgundia. Ta nimetas viimase kuberneriks oma venna Childebrandi. Karolingide ajal Burgundia separatism vähenes. Burgundia muutus puhtalt geograafiliseks mõisteks, mida kasutati ainult territooriumi kirjeldamiseks, mida valitsesid kuningriiki asendavad krahvkonnad.

Nii Burgundia hertsogkond kui ka Burgundia krahvkond tekkisid nendest krahvkondadest, millele aitas kaasa Karolingide tsentralismi kokkuvarisemine ja Frangi valduste jagamine Verduni lepinguga aastal 843. Selle segaduse keskel liitus Guerin de Provence frankide kuninga Ludwig Vaga noorema poja Charles II Paljaspeaga ja aitas teda 841. aastal Fontenoy lahingus Charlesi vanema venna, keiser Lothari vastu. Kui Frangi kuningriiki läänes piki Saône ja Meuse piiri jagati (jagades korralikult geograafilise Burgundia), premeeriti Guerinit tema teenete eest ale, andes talle juhtida Chaloni ja Nevers'i krahvkonnad, kus ta valitses kohal, mida tavaliselt valitsesid vikondid. Olulise sõjalise kaitsjana Lääne-Frangi riigi piiril tunti Guerinit mõnikord ladina mõistega "juht" – Dux või hertsog.

Kasusaajad hertsogid

Vana Burgundia kuningriigi kolme osa kaart umbes aastal 900

---

██ Ülem-Burgundia

██ Alam-Burgundia

██ Richard Justiciariuse hertsogkond

Burgundia hertsogi (888–921) Richard Justiciariuse ajal (suri aastal 921) hakkas tekkima Burgundia hertsogkond. Kuningas tunnistas Richardit hertsogina; ta oli ka iga oma krahvkonna krahv (kui seal ei olnud tema asemel vikont). Burgundia hertsogina oli ta võimeline valitsema järjest suurema võimuga oma territooriumi üle. Tema territooriumide kogumil kasutati mõistet "ducatus" (hertsogi poolt valitsetav territoorium). Richardi ducatusesse kuulusid piirkonnad Autunais, Beaunois, Avalois, Lassois, Dijonais, Memontois, Attuyer, Oscheret, Auxois, Duesmois, Auxerrois, Nivernais, Chaunois ja Massois. Richardi ajal said need territooriumid seaduse ja korra, neid kaitsti normannide eest ja need pakkusid varjupaika tagakiusatud munkadele.

Richardi poja Robert I (ka Raoul) ajal tõusis Burgundia Prantsusmaal lühikeseks ajaks tähtsale positsioonile, kuna Robert I-st sai aastal 923 Prantsusmaa kuningas, pärast Burgundia territooriumiga ühinemist aastal 921. Ta sai vajalikud vahendid võitluseks nendega, kes vaidlustasid tema õiguse valitseda, oma Burgundia territooriumilt.

Hugues Musta ajal (suri aastal 952) sai alguse pikk ja rahutu Burgundia saaga. Tema naabrid olid Roberti perekond, kes kandis tiitlit Francia hertsog. See perekond, tahtes parandada oma seisundit Prantsusmaal ja Karolingide kuningate vastu, püüdis allutada hertsogkonda, et teha sellest oma hertsogkond. Nad ebaõnnestusid; lõpuks, kui nad olid edule nii lähedal, sunniti nad kavast loobuma ja säilitama Burgundiat eraldi hertsogkonnana. Esimese Kapetingidest Prantsusmaa kuninga Hugues Capeti kaks venda asusid Burgundiat hertsogitena valitsema. Algul Otto ja siis Henri Suur säilitasid hertsogkonna sõltumatuse, kuid viimase surm ilma lasteta andis teetähise hertsogkonna ajaloos.

Esimene järgluskriis

Burgundia hertsogi Henri Suure surm Pouilly-sur-Saône'is aastal 1002 jättis kaks potentsiaalset pärijat: tema vennapoeg, Prantsusmaa kuningas Robert II Vaga ja tema kasupoeg, Saksa-Rooma keisri vasall, Burgundia krahv Otto Wilhelm, kelle Henri oli mõni aeg varem lapsendanud ja oma pärijaks nimetanud. Robert nõudis hertsogkonda kahekordse õigusega, kui feodaalisand ja kui kadunukese lähim veresugulane. Otto Wilhelm vaidlustas tema nõude ja saatis sõdurid hertsogkonda sõda alustama.

Oleks kaks Burgundiat (Burgundia hertsogkond ja Burgundia krahvkond) ühendatud, oleks ajalugu võtnud kahtlemata teise suuna; sakslasest Otto Wilhelmi alla ühendatud Burgundia oleks olnud Saksa-Rooma riigi mõjusfääris ja oleks mõjutanud jõudude tasakaalu prantslaste ja sakslaste vahel. Siiski nii ei läinud; kuigi tal kulus 13 aastat pikaleveninud võitlust, säilitas Robert lõpuks hertsogkonna prantslastele, võttes kontrolli alla kogu Burgundia krahvkonna lääne pool Saône jõge, sealhulgas Dijoni; väljavaated ühendatud Burgundiale haihtusid ja hertsogkond sai pöördumatult prantsuse väljanägemise.

Ajutiselt moodustas hertsogkond kuninga domeeni osa; kuid Prantsuse kroonil ei olnud sel ajal lootustki hallata sellist kõikuvat territooriumi tükikest. Tegelik võim kombineeriti Kapetingide perekonna feoodidega: Robert Vaga andis territooriumi oma nooremale pojale ja nimekaimule Burgundia) hertsog, Robertile. Kui kuningas Henri I rasketes oludes ühinedes pidas vajalikuks oma venna Roberti lojaalsuse tagamist, täiustas ta veelgi oma vennale antud õigusi. Robert pidi olema Burgundia hertsog; hertsogkonna valitsejana pidi ta "nautima selle vabadust" ja omama õigust "jätta see oma pärijatele". Tulevased hertsogid olid kohustatud vanduma truudust ainult Prantsusmaa kroonile ja olema hertsogkonna valitsejad Prantsusmaa kuningate ülemvõimu all. Robert nõustus hea meelega ja algas Kapetingidest hertsogite ajastu.

Kapetingidest hertsogid

Arelaat ja Kapetingide Burgundia hertsogkond 12./13. sajandil

Robert leidis, et talle anti suuresti teoreetiline võim. Richard Justiciariuse ja Henri Suure valitsemise vahel langes hertsogkond anarhiasse, tingimused suurenesid Robert II Vaga ja krahv Otto Wilhelmi vahelise pärilussõja tõttu. Hertsogid loobusid enamusest oma maadest, et tagada oma vasallide lojaalsus; järelikult puudus neil hertsogkonnas võim ilma vasallide toetuse ja kuulekuseta.

Robert ja tema pärijad olid silmitsi ülesandega taastada hertsoglik domeen ja tugevdada hertsogivõimu. Ja hertsogid olid selleks ülesandeks hästi sobivad: mitte keegi enne neid ei olnud piisavalt märkimisväärne, et kogu vastuseis maha suruda; pigem olid nad sihikindlad, metoodilised, realistlikud, võimekad ja valmis haarama mistahes neile esitatud võimalusest. Nad kasutasid riigile pärandumise seadust oma kasuks: Auxois ja Duesmois langesid hertsogite kätte tagastamise kaudu, nendel läänidel ei olnud võimekaid pärijaid. Nad ostsid nii maa kui ka vasalliõigused, mis ehitas üles nii hertsogliku domeeni kui ka hertsogitest sõltuvad arvukad vasallid. Nad tegid endale tulu, nõudes maaisandate feodaalõiguste tunnistamise eest hertsogkonnas sularahamakseid, juhtides osavalt laenusid juudi ja Lombardia pankuritelt, hallates hoolikalt feodaalmakse ja müües immuniteeti ja õiglust.

Hertsogkond ise sai tulu Kapetingide valitsemisest. Aja jooksul ehitati riik üles ja stabiliseeriti; miniatuurne õukond, mis imiteeris kuninglikku õukonda Pariisis, kasvas ümber hertsogite; Jours Generaux, Pariisi Parlementi koopia, istus koos Beaune'is; baillid pandi valitsema prévôt'de ja omavalitsuse vastutavate lossiisandate üle, samas oli hertsogkond jagatud viieks bailliageiks.

Ühe kõige märkimisväärsema Kapetingide ajastu hertsogi Robert II (valitses 1271–1306) oskuslikul juhtimisel jõudis Burgundia poliitilise ja majandusliku tähtsuse uuele tasemele. Varem oli hertsogkonna arengut takistanud väikeste maatükkide ja tiitlite annetamine noorematele poegadele ja tütardele, mis kahandas hertsogi tulu. Robert lõpetas kindlalt selle praktika, märkides oma testamendis, et jätab oma vanemale pojale ja pärijale, Burgundia hertsogile Hugues'le, ja pärast teda tema pärijale "kõik läänid, endised läänid, mõisad ja tulu … mis kuulub hertsogkonnale". Roberti nooremad lapsed said vaid abiraha; kuna see abiraha tulenes Hugues' omandist, pidid need nooremad lapsed laenama läänivaldusi, et sissetulekut kindlustada.

Hugues V suri aastal 1315; trooni päris tema vend Eudes IV. Olles Prantsusmaa kuninga Louis IX lapselaps ema, Prantsusmaa Agnèse poolt, oli ta Prantsusmaa kuningas (1316–1322) Philippe V väimees, kelle tütre Jeanne'iga ta abiellus ja ka kahe Prantsuse kuninga naisevend – Prantsusmaa kuningas (1314–1316) Louis X abiellus tema õe Marguerite'iga ja Prantsusmaa kuningas (1328–1350) Philippe VI abiellus tema õe Jeanne'iga. Varasemad katsed saada territooriume abielu kaudu – Hugues III ja Dauphiné, Eudes III ja Nivernais, Hugues IV ja Bourbonnais – ebaõnnestusid; Eudes IV naine Jeanne oli siiski suveräänne Burgundia ja Artois' krahvinna, ja abielu taasühendas Burgundiad jälle.

Need ei olnud siiski kauaks ühendatud. Hertsog Eudese ja krahvinna Jeanne'i abielu aastast 1318 andis ainult ühe ellujäänud lapse, Philippe'i; tema abiellus veel ühe Jeanne'iga, Auvergne'i ja Boulogne'i pärijannaga, kuid ka neil oli vaid üks ellujäänud laps, Burgundia hertsog Philippe, keda tunti ka kui Philippe de Rouvres. Vanem Philippe suri enne oma vanemaid aastal 1346 ratsaõnnetuses; krahvinna Jeanne III järgnes talle aasta hiljem ja Eudes IV surm aastal 1349 jättis hertsogkonna ellujäämise sõltuvaks noore hertsogi, kahe ja pooleaastase lapse ja hertsog Robert I viimase otsese järeltulija ellujäämisest.

Pärimise teel oli Philippe de Rouvres Burgundia hertsog aastast 1349. Ta oli ka Burgundia ja Artois krahv oma vanaema, Burgundia ja Artois' krahvinna Jeanne'i surmast alates aastal 1347. Tegelikult jätkas hertsogi vanaisa nende krahvkondade üle valitsemist, nagu ta oli teinud alates oma abielust krahvinna Jeanne'iga, kuna Philippe de Rouvres oli alles laps. Seoses vana hertsogi surmaga valitseti hertsogkonda ja sellega seotud territooriume noore hertsogi ema, Auvergne'i ja Boulogne'i krahvinna Jeanne I ja selle teise abikaasa, Prantsusmaa kuninga Jean Hea poolt.

Noorele hertsogile tehti rikkalikke lubadusi. Ta võis pärast oma ema surma pärida Auvergne'i ja Boulogne'i, ning korraldati abielu tema ja Flandria noore pärijanna Marguerite de Dampierre'i vahel, kes lubas lõpuks Flandria ja Brabanti hertsogkonna oma abikaasale tuua. Aastal 1361, 17 aastasena, tundus ta olevat õigel teel, et jätkata hertsogkonna pidevat suurekskasvamist.

Nii siiski ei juhtunud. Philippe haigestus muhkkatku, haigusse, mis tähendas paratamatult kiiret ja piinarikast surma. Surma oodates tegi noor hertsog 11. novembril 1361 testamendi; kümme päeva hiljem ta suri ja koos temaga tema dünastia.

Teine järgluskriis

Juba enne Philippe'i surma hakkasid Prantsusmaa ja Burgundia arutama järgluse keerukat probleemi. Testamendi tingimuste kohaselt teatas hertsog, et on nimetanud pärijad oma "krahvkonnale ja muudele valdustele, kus need ka on, need mehed ja naised, kes seaduse või kohaliku tava järgi peaks või võiks pärida". Kuna kõik tema domeenid rakendasid esmasünniõigusega pärimist, ei olnud küsimustki, et tema domeenid läksid en bloc ühele mehele või naisele – nad jõudsid Philippe de Rouvres'ini erinevaid pärimisradu pidi, ja nii territooriumide tavade kohaselt, pidid nad minema järgmisele pärimisliinis igal vastaval territooriumil.

Auvergne'i ja Boulogne'i krahvkonnad – mille Philippe päris pärast oma ema surma aasta varem – läksid järgmisele pärijale, Philippe'i vanaisa Auvergne'i krahvi Guillaume XII vennale Jean de Boulogne'ile. Burgundia ja Artois krahvkonnad läksid Philippe'i vanaema krahvinna Jeanne'i õele, Marguerite'ile, kes oli Philippe'i noore pruudi Marguerite de Dampierre'i vanaema.

Burgundia hertsogkond osutus juristidele siiski suuremaks väljakutseks. Hertsogkonnas, nagu suures osas Euroopas sel ajal, olid kehtivad kaks pärimise printsiipi: esmasünniõigus – nagu Inglise krooni puhul aastal 1377, mille seoses Edward III surmaga päris tema surnud vanema poja Edwardi vanem poeg, tema pojapoeg Richard, mitte tema poeg Gaunti John, kes oli Edward III vanim elusolev poeg – ja veresugulus – nagu Artois puhul, mille krahv Robert II surma puhul aastal 1302 päris tema vanim elusolev tütar Mahaut, mitte tema pojapoeg Robert, krahvi juba surnud poja vanim poeg. Mõnel juhul oli võimalik kahte printsiipi kokku segada: näiteks Boulogne'i ja Auvergne'i puhul oli Robert d'Auvergne'i teine poeg Jean, Philippe'i vanavanaisa, ja lähim Philippe'i eellane elusolevatest pärilusliinidest pärast Philippe'i surma. Jean oli seega nii kõige vanem pärija Robertile pärast Philippe'i surma kui ka samuti lähim Robertile põlvnemise poolest. Samal viisil oli Prantsusmaa Marguerite nii esmasünniõiguselt kui ka veresuguluselt lähim pärija oma emale, Philippe'i vanavanaemale, Burgundia ja Artois krahvinnale Jeanne de Châlonile ja taas kord lähim Philippe'i eellane elusolevatest pärilusliinidest pärast hertsogi surma.

Olukord ei olnud Burgundia hertsogkonnale siiski nii lihtne. Pärimise tingimuste kohaselt oli Philippe de Rouvres'ile lähim eellane, kellel oli elusolevaid põlvnemisliine Philippe'i surma ajal, tema vanavanaisa hertsog Robert II, Eudes IV isa. Erinevalt Jeanne de Châlonist ja Robert d'Auvergne'ist, kellest kumbki jättis järele vaid kaks põlvnemisliini (mis võimaldas kõrvalharul ilma vaidluseta pärida pärast pealiini Philippe'iga lõppemist), jättis Robert II järele kolm põlvnemisliini: pealiin Eudes IV kaudu, mis lõppes Philippe'iga, ja kaks kõrvalharu tema tütarde Marguerite'i ja Jeanne'i kaudu. Mõlemad naised olid juba ammu surnud. Vanem tütar Burgundia Marguerite oli Prantsusmaa Louis X naine ja suri aastal 1315, jättes järele ainult tütre, Navarra Jeanne II. Noorem tütar Burgundia Jeanne oli Prantsusmaa kuninga Philippe VI naine ja suri aastal 1348, jättes järele kaks poega, Prantsusmaa Jean II ja Orléansi Philippe'i. Nendest kolmest Burgundia Jeanne'i pojad veel elasid; Jeanne II suri aastal 1349, jättes järele kolm poega, kellest vanim oli Charles II.

Hertsogkonna juristidele esitasid need faktid mõnevõrra keerulise õigusprobleemi, kuna kaks nõudmist olid õiguse mõistes enam-vähem võrdsed: Charles II, kui Robert II lapselapselaps tema vanema tütre kaudu, omas eelisnõuet Jean II esmasünniõiguse järgi; Jean II, kui Robert II lapselaps tema noorema tütre kaudu, omas eelisnõuet Charles II veresuguluse järgi.

Lihtsas õigusküsimuses oli Navarra kuningal kindlasti sama hea pärimisvõimalus kui Prantsusmaa kuningal, ja võib-olla paremgi: veresugulus oli hakanud Euroopas jõudu kaotama, ja nagu sündmused järgnevalt näitasid, Burgundia ei kavatsenud sulanduda Prantsuse kuninglikku domeeni. Kuid mängus oli rohkem, kui lihtne õigusküsimus: Saja-aastane sõda oli käimas ja Navarra kuningas kui Inglismaa liitlane ja Prantsusmaa vaenlane oli vastumeelne burgundlastele, kes seisuste kohtumistel Jean II Inglismaal vangistuses olles olid järjekindlalt lojaalsed Jeanile ja tema pojale dofäänile ning vastustasid Navarra kuningat.

Jean II Hea Prantsusmaa kuningas 1350–1364 ja Burgundia hertsog Jean I Hea (1361–1363)

Lisaks sai Jean II Boulogne'i Jeani ja Prantsusmaa Marguerite'i toetuse. Esimene oli kuninga ustav liitlane, liitu tugevdas kuninga ja Boulogne'i Jeani sugulase, Boulogne'i Jeanne'i abielu. Endise Prantsusmaa kuninga tütrena ja ühe viimase elusoleva Kapetingina oli teine oma sümpaatiates ustav Prantsusmaale; lisaks oli Charles II tema peale solvunud nõudmiste esitamise pärast Champagne'i maadele, mis moodustasid osa tema õe Prantsusmaa Jeanne'i kaasavarast Eudes IV-ga abiellumisel ja mis tuli nüüd jätta Jeanne'i õele. Need maad tulid Champagne'i krahvinnalt, Marguerite'i ja Jeanne'i vanaemalt Navarra Jeanne I-lt, ja vanima pärijana Jeanne I esmasünniõiguse järgi esitas Charles nüüd neile nõude. Selle kolmikkokkuleppega kolme pärija vahel avati Charles II välja: kaaspärijate toetus andis pärandi otsustamisel kaalu ja Jean II omas mõlema toetust, samas Charles II ei omanud kummagi toetust. Hertsogkonna aadelkond otsustas seda silmas pidades Jean II kasuks, kes võttis kohe valduse üle. Ta mobiliseeris ka sõdurid Nivernais'is, et vajadusel jõudu kasutada, aga tegelikult vandus aadelkond omal soovil talle truudust kui uuele hertsogile ja hertsogkond nägi vaid väheseid isoleeritud ja poolikuid mässukatseid Charles II kasuks.

Jean Hea ja Valois' Burgundia rajamine

Valois-Burgundia dünastia (1361–1482)

• Jean I Hea, 1319–1361
• Philippe II Julge, 1363–1404
• Jean II Kartmatu, 1404–1419
• Philippe III Hea, 1419–1467
• Charles I Südi, 1467–1477
• Marie Rikas, 1477–1482

Jean Hea vastuvõtmise õiguslikest tagajärgedest on sageli valesti aru saadud. Pole haruldane lugeda, et pärast Philippe de Rouvres'i surma "Burgundia hertsogkond, asudes Prantsusmaal, läks seetõttu Prantsuse kroonile". Selline väide on lihtsalt vale; hertsogkond anti Robert I pärijatele, ja kui ei oleks olnud nii, et hertsog Robert II järglased abiellusid ja et Philippe de Rouvres suri, ei oleks Jean II, kes nõudis hertsogkonda kui Burgundia Jeanne'i poeg ja Robert II pojapoeg, mitte kui kogu Prantsusmaa feodaalisand, seda kunagi pärinud.

Väidet, et pärast tema hertsogkonna pärimist liideti see siiski krooniga, on raskem ümber lükata: sel ajal ei olnud sel iseenesest kindlasti tähtsust, kuid ta püüdis hertsogkonda kohe patentkirjade abil krooniga liita. Ta kuulutas vastavas dokumendis, et ta võttis valduse enda põlvnemise tõttu hertsogitest ja hertsogina jätkates andis ta hertsogkonna kohe Prantsuse kroonile, millega see pidi jäädavalt ühendatama. Oleks see jõustunud, oleks Burgundia kui sõltumatu hertsogkond lakanud olemast ja Jean poleks olnud enam hertsog. Selle tulemusel oleks hertsogkonna ajaloos tekkinud lõplik katkestus.

Prantsusmaa ja Saksa-Rooma riigi piirialad pärast aastat 1360

Prantsusmaa kuninga Jean II ja Burgundia hertsogina – Jean I Hea ei suutnud ta siiski haarata poliitilise olukorra tegelikkust hertsogkonnas. Ta oli juba sujuvalt hertsogina vastu võetud. 28. detsembril 1361 sai ta enne oma Prantsusmaale naasmist Burgundia aadelkonnalt truudusvande, jättes Tancarville'i krahvi oma esindajaks, kuid Burgundia seisused olid oma kohtumisel umbes truudusvande ajal kindlalt esitanud mitmeid avaldusi. Nad kuulutasid, et hertsogkond on mõeldud jääma hertsogkonnaks, et see pole mõeldud saama kuningliku domeeni provintsiks, et seal ei toimu halduslikke muudatusi ja et see ühendati Prantsusmaaga tänu ühe mehe õigustele (personaalunioonina), aga see ei neeldu kunagi sinna. Kõige tähtsam, kuulutati kindlalt, et ei ole toimunud ja ei toimu ka kunagi Burgundia annekteerimist Prantsusmaa poolt, lihtsalt kõrvuti – kuningas oli ka hertsog, kuid sellest sügavamat sidet ei olnud.

Nende Burgundia autonoomia avalduste vastu oli Jean II dekreet, et Burgundia oli neeldunud Prantsuse krooni. See osutus tulutuks. Burgundlased keeldusid patendikirjade tingimusi heaks kiitmast. Kuningas osutus ebavõrdseks ülesandes jõustada oma poliitikat, mis oli kaugelt üle tema poliitilise võimekuse. Pidades silmas burgundlaste vägivallatut kuid kindlat keeldumist lubada nende hertsogkonna sõltumatust ohustada, loobus kuningas vaikselt patentkirjadest ja pöördus selle asemel teiste vahendite poole.

Kuninga noorem poeg Philippe Julge oli ka tema soosingus. Philippe andis endast märku aastal 1356 Poitiers' lahingus, kus ta neljateistkümneaastaselt võitles vapralt oma isa kõrval kuni mõru lõpuni. See tabas teda nii poja auna kui ka burgundlaste lainetavate tunnete tõena tema Burgundia hertsogiks nimetamisel. Järelikult, kuningas nimetas Philippe'i 1363. aasta juuni lõpus Burgundia kuberneriks, pärast mida lubasid Burgundia seisused – kes järjekindlalt vastustasid eelmist kuberneri, Tancarville'i – talle ustavalt rahaabi. Lõpuks, Jean Hea valitsemise lõpukuudel nimetati Philippe Julge Burgundia hertsogiks. Kuningas tegi temast 6. septembril 1363 salaja hertsogi (oma kaksikrollis hertsogina andis oma tiitli oma lapsele ja kuningana sanktsioneeris selle juhtimismuudatuse) ja 2. juunil 1364, pärast kuningas Jeani surma, avaldas Prantsusmaa kuningas (1364–1380) Charles V patendikirja, mis kinnitas avalikult Philippe'i Burgundia hertsogi tiitlit.

Valois' Burgundia

Valois' hertsogite ajal Burgundia hertsogkond õitses. Klapp Philippe Julge ja Marguerite de Dampierre'i (Philippe de Rouvresi lese) vahel aitas kaasa hertsogkonna ühendamisele Burgundia krahvkonnaga ja Artois' krahvkonnaga, lisaks tõi see ka rikkad Flandria, Neversi ja Retheli krahvkonnad hertsogite kontrolli alla. Krahvinna Margaretha III abieluga Burgundia hertsogi (1363–1404) Philippe Julgega asusid Flandria krahvkond ja alamkrahvkonnad aastal 1405 personaaluniooni Burgundia hertsogkonnaga. Aastaks 1405, pärast Philippe II Julge ja Marguerite de Dampierre'i surma ning hertsogkonna ja enamuse muude valduste pärimist nende poja Jean Kartmatu poolt oli Burgundia vähem Prantsuse kuninga lään ja rohkem sõltumatu riik. Sellisena oli see suur poliitiline mängur Euroopa poliitikas. Burgundia riiki arvati kuuluvat mitte ainult Burgundia hertsogkonna algne territoorium, kus praegu on Ida-Prantsusmaa, vaid ka põhjapoolne territoorium, mis tuli Burgundia hertsogitele Philippe II Julge ja Marguerite de Dampierre'i abielu kaudu.

Philippe Julge (1363–1404) osales osmanitevastases Nikopoli lahingus 1396. aastal, kus langes vangi ja vabastati lunaraha eest ja järgnevalt oli poliitikas ettevaatlik.

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Jean II Kartmatu valitsemisajal (1404–1419) püüdis Burgundia saavutada Saja aastases sõjas ja kuningas (1380–1422) Charles VI nõrgenenud Prantsusmaa riigis saavutada domineerivat rolli ning sattus vastuollu kuninga noorema venna Orléansi hertsogi (1392–1407) Louis I-iga. Burgundia mõju Prantsusmaa kuningakojas oli alanud kui kuni 1388. aastani valitses riiki peamiselt Charles VI onu, Valois-Burgundia dünastia Burgundia hertsog Philippe Julge. 1390. aastate alguses, kui Charles oli kahekümnendates eluaastates, algasid tal hootised psüühikahäired, mis jätkusid kogu ta ülejäänud elu. Louis I tapeti Jean II korraldusel 1407. aastal ning vastuolu Burgundia ja Louis' järglase Charlesi vahel jätkus Armagnaci-Burgundia sõjas (1407–1435) mille lõpetas ajutiselt Chartres rahuleping ning lõplikult alles Arras' lepe 1435. aastal. Chartres rahulepingu kinnitamiseks sõlmiti ka kokkulepe dünastiliste abielude sõlmimiseks Jean Kartmatu poja Philippe ja kuningas Charles VI noorema tütre Michelle ning kuningas Charles VI vanima poja dofään Louis' ja Jean i tütre Margareti vahel.

Philippe Hea ajal (1419–1467) oli hiliskeskaegse Burgundia hertsogkonna õitseng, tänu edukale välispoliitikale sai ta Prantsusmaast sisuliselt sõltumatuks ning samas säilitas sellega ka suhteliselt head suhted. Tema poliitika oli suunatud Burgundia kuningriigi loomise suunas, ent kuna ta riigi osad jäid lõhestatuks ning Prantsusmaa kuningriik seisis sellele sammule otsustavalt vastu, siis see ei õnnestunud. Philippe Hea omandas järgnevalt suuri valdusi nii Prantsusmaal kui ka Madalmaades. Philippe Hea ostis aastal 1421 Namuri krahvkonna, päris aastal 1430 Brabanti ja Limburgi hertsogkonnad ning hõivas aastal 1432 Hainaut', Hollandi ja Zeelandi krahvkonnad ning aastal 1441 Luksemburgi hertsogkonna. Pärast Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma aastal 1417 päris Hainaut' krahvkonna tema õetütar Jacoba, kes pidi aastal 1432 loovutama krahvkonna koos Hollandi krahvkonnaga Burgundia hertsogile Philippe Heale.

Prantsuse kuninga ja Inglise-Burgundia kontrolli all olnud alad 1435. aastal

Philippe sai troonile peale seda, kui ta isa Jean Kartmatu, Burgundia hertsog Jean II (1404–1419) ilmselt Prantsuse troonipärija, dofään Charlesi käsul mõrvati. Seetõttu liitus Philippe Hea 1420. aastal Saja-aastases sõjas inglastega ning omandas järgnevalt suuri valduseid nii Prantsusmaal kui ka Madalmaades.

 Pikemalt artiklis Burgundia Madalmaad

1435 sõlmis Philippe Hea aga Prantsusmaa kuningaga Arras' leppe, millega liitus Prantsusmaaga Inglismaa vastu, saades vastutasuks täieliku sõltumatuse Prantsusmaast, Boulogne ja Artois' alad ning lepinguga kaasnes lubadus naita Charlesi tütar Catherine ja Philipi poeg Charles. Järgnevalt toetas Philippe aga troonipärijat Louis'd oma isa, kuningas Charles VII vastu ning püüdis temaga sõlmida liitu, mis tooks talle kuningatiitli. Kuid kui Louis XI 1463. aastal kuningaks sai, ei tahtnud ta sellest plaanist kuuldagi.

Burgundia sõjad

 Pikemalt artiklis Burgundia sõjad' (1474–1477)

Viimased kaks hertsogkonda otse valitsenud hertsogit Philippe Hea (1419–1467) ja Charles Südi (valitses aastatel 1467–1477) üritasid tagada oma hertsogkonna sõltumatust Prantsuse kroonist. Ettevõtmine nurjus; kui Charles Südi sai lahingus surma, kuid tal polnud poegi, kuulutas Prantsusmaa kuningas (1461–1483) Louis XI hertsogkonna lõppenuks ja neelas territooriumi Prantsuse krooni alla. Charles Südi tütar Marie kasutas Burgundia hertsoginna tiitlit ja tema pärijad kutsusid end Burgundia hertsogiteks, keeldudes nõustumast hertsogkonna kaotusega.

Pärast Prantsuse vägede kaotust Pavia lahingus (1525) oli Prantsusmaa kuningas (1515–1547) François I sunnitud Madridi rahu tingimuste järgi andma Burgundia hertsogkonna Saksa-Rooma keisrile Karl V-le (Marie pojapoeg). Kuid pärast vangistusest vabanemist ei täitnud François I rahuleppe tingimusi ning Karl V ei suutnud kunagi saavutada kontrolli hertsogkonna üle.

Burgundia territoorium jäi sellest ajast alates Prantsusmaa osaks. Tiitlit taaselustasid aeg-ajalt Prantsuse printsid, näiteks Louis XIV pojapoeg (Louis, Burgundia hertsog) ja Louis XV pojapoeg, varalahkunud Louis Joseph.

Praegune Hispaania kuningas Juan Carlos I kasutab tiitlit "Burgundia hertsog" ja tema vapil on Burgundia rist toetajana.

Burgundia hertsogid

Burgundia rist lipul

Burgundia hertsog (prantsuse keeles: duc de Bourgogne) oli tiitel, mida kandsid Burgundia hertsogkonna (väike osa burgundide traditsioonilistest maadest Saône jõest läänes) valitsejad; riik eraldati aastal 843 Charles II Paljaspea Lääne-Frangi riigile. Ancien Régime ajal oli Burgundia hertsog Prantsusmaa kuningriigi esimene peer.

Alates Robert II-st kandsid tiitlit Kapetingid, Prantsuse kuninglik perekond. See anti Roberti nooremale pojale Robertile, kes asutas Burgundia dünastia. Kui Burgundia dünastia vanem liin hääbus, päris selle veresuguluse kaudu Jean II. Jean andis hertsogkonna apanaažina oma nooremale pojale Philippe Julgele. Burgundia Valois' hertsogid muutusid Valois' dünastia vanemale liinile ohtlikeks rivaalideks. Kui Burgundia Valois' hertsogite meesliin hääbus, konfiskeeriti see Louis XI poolt. Sestpeale ei antud tiitlit enam kunagi nooremale pojale.

Tänapäeval kasutavad tiitlit Bourbonid kui taaselustatud viisakustiitlit.

Burgundia hertsogite loend

Bosoniidid (880–956)

Burgundia hertsogi vapp (1430–1482)

Burgundia esimene markkrahv (marchio), hiljem hertsog (dux), oli Richard Justiciarius, kelle hertsogkond loodi mitme Provence'i kuningriigi kohaliku krahvkonna, mis kuulusid tema vennale Bosole, ühendamisest.

Tema järglased ja nende hõimlased abielu kaudu valitsesid hertsogkonda kuni selle annekteerimiseni üle sajandi hiljem nende süserääni Prantsuse krooni poolt.

• Richard Justiciarius (880–921)
• Rodolphe (921–923), siis Prantsusmaa kuningas
• Hugues Must (923–952)
• Gilbert (952–956)

Robertiinid (956–1004)

• Otto (956–965)
• Henri Suur (965–1002)
• Otto Wilhelm (1002–1004)

Kapetingid (1004–1032)

Aastal 1004 annekteeriti Burgundia Kapetingide kuninga poolt. Otto Wilhelm jätkas valitsemist alal, mida hakati kutsuma Burgundia vabakrahvkonnaks. Tema järglased moodustasid Burgundia-Ivrea dünastia.

• Robert (1004–1016) (ka Prantsusmaa kuningas kui Robert II)
• Henri (1016–1032) (ka Prantsusmaa kuningas kui Henri I)

Burgundia dünastia (1032–1361)

Robert II poeg Robert sai hertsogkonna rahukokkuleppena, kui vaidles Prantsusmaa troonijärgluse pärast oma venna Henriga.

Pilt	Nimi	Sünd	Hertsogiks saamine	Valitses kuni	Surm	Märkused
	Robert I Vana (Robert Ier le Vieux)	1011	1032	21. märts 1076		Robert II noorem poeg
	Hugues I (Hugues Ier)	1057	21. märts 1076	1079	29. august 1093	Burgundia Henri vanem poeg, Robert I pojapoeg. Loobus troonist oma noorema venna, Eudese kasuks.
	Eudes I Borel Punane (Eudes Ier Borel le Roux)	1058	1079	23. märts 1103		Hugues I noorem vend
	Hugues II (Hugues II)	1084	23. märts 1103	1143		Eudes I poeg
	Eudes II (Eudes II)	1118	1143	27. juuni/27. september 1162		Hugues II vanem poeg
	Hugues III (Hugues III)	1142	27. juuni/27. september 1162	25. august 1192		Eudes II vanem poeg
	Eudes III (Eudes III)	1166	25. august 1192	6. juuli 1218		Hugues III vanem poeg
	Hugues IV (Hugues IV)	9. märts 1213	6. juuli 1218	27. oktoober 1271		Eudes III vanem poeg
	Robert II (Robert II)	1248	27. oktoober 1271	21. märts 1306		Hugues IV vanim elusolev poeg
	Hugues V (Hugues V)	1282	21. märts 1306	9. mai 1315		Robert II vanem poeg
	Eudes IV (Eudes IV)	1295	9. mai 1315	3. aprill 1350		Hugues V noorem vend
	Philippe I de Rouvres (Philippe Ier de Rouvres)	1346	3. aprill 1350	21. november 1361		Eudes IV lapselaps

Valois-Burgundia dünastia (1361–1482)

Jean II, teine Valois' kuningas, sai hertsogkonna edukalt pärast viimase Kapetingide hertsogi Philippe'i surma. Jean andis hertsogkonna oma nooremale pojale Philippe'ile apanaažina.

Pilt	Nimi	Sünd	Hertsogiks saamine	Valitses kuni	Surm	Märkused	Vapp
	Jean I Hea (Jean Ier le Bon)	16. aprill 1319	28. detsember 1361	6. september 1363	8. aprill 1364	Ka Prantsusmaa kuningas Jean II. Sai Philippe I lähima veresugulasest pärijana edukalt hertsogkonna.
	Philippe II Julge (Philippe II le Hardi)	15. jaanuar 1342	6. september 1363	27. aprill 1404		Jean Hea noorem poeg
	Jean II Kartmatu (Jean II sans Peur)	28. mai 1371	27. aprill 1404	10. september 1419		Philippe Julge vanem poeg
	Philippe III Hea (Philippe III le Bon)	31. juuli 1396	10. september 1419	15. juuni 1467		Jean Kartmatu vanem poeg
	Charles I Südi (Charles Ier le Téméraire)	21. november 1433	15. juuni 1467	5. jaanuar 1477		Philippe Hea vanem poeg
	Marie Rikas	13. veebruar 1457	5. jaanuar 1477	27. märts 1482		Charles Südi ainus laps

Habsburgid (1482–1700)

Aastal 1477 annekteeriti Burgundia hertsogkonna territoorium Prantsusmaa poolt. Samal aastal abiellus Marie Austria ertshertsogi Maximilianiga, andes Habsburgidele kontrolli Burgundia pärandi jäänuste üle.

Kuigi Burgundia hertsogkonna territoorium jäi Prantsusmaa kätte, jäi Habsburgide kontrolli alla Burgundia hertsogi tiitel ja Burgundia pärandi muud osad, eriti Madalmaad ja Burgundia vabakrahvkond Saksa-Rooma riigis. Mõistet Burgundia kasutati sageli (näiteks keiserliku ringkonna nimes, kuhu see kuulus) kuni 18. sajandi lõpuni, kui Austria Madalmaad kaotati Prantsusmaale. Habsburgid jätkasid ka Burgundia pärusvalduste nõudmist kuni Cambrai lepinguni aastal 1529, kui nad loobusid nõudest vastutasuks keiserliku suveräniteedi tunnistamisele Flandria ja Artois üle Prantsusmaa poolt.

• Maximilian I (1477–1482 koos oma naisega; regent 1482–1494)
• Philipp Ilus (saksa keeles Philipp der Schöne; prantsuse keeles Philippe le Bel), titulaarne Burgundia hertsog Philipp IV (1482–1506)
• Charles II (keiser Karl V ja Hispaania kuningas Carlos I) 1506–1555

Pilt	Nimi	Sünd	Hertsogiks saamine	Valitses kuni	Surm	Märkused	Vapp
	Philipp IV Ilus (Philippe IV le Bel)	22. juuli 1478	22. veebruar 1482	25. september 1506		Hertsoginna Marie ja Maximilian I vanem poeg
	Charles II	24. veebruar 1500	25. september 1506	16. jaanuar 1556	21. september 1558	Philipp Ilusa vanem poeg. Ka Aragoni ja Kastiilia Carlos I ja Saksa-Rooma keiser Karl V

• Philippe V (Hispaania kuningas Felipe II) 1556–1598
• Philippe VI (Hispaania kuningas Felipe III) 1598–1621
• Philippe VII (Hispaania kuningas Felipe IV) 1621–1665
• Charles III (Hispaania kuningas Carlos II) 1665–1700

Bourbonid, tiitli nõudlejad (1700–1713)

Tiitli omandas lühidalt Bourbonide dünastiast Hispaania kuningas Felipe V (Philippe VIII) aastatel 1700–1713, kui Hispaania troonijärgluse üle vaidlesid Habsburgid ja Bourbonid.

Samal ajal kasutasid tiitlit ka erinevad Prantsuse kuningliku perekonna liikmed, kõige tuntum neist dofään Louis, Louis XV isa.

Habsburgid (1713–1795)

• Charles IV (keiser Karl VI) 1713–1740
• Marie-Thérèse 1740–1780
  • François I (keiser Franz I) (1740–1765 koos oma naisega.)
• Joseph (keiser Joseph II) 1780–1790
• Léopold (keiser Leopold II) 1790–1792
• François II (keiser Franz II) 1792–1795

Vaata ka

• Burgundia Madalmaad
• Alam-Burgundia
• Ülem-Burgundia
• Burgundia kuningate loend
• Burgundia krahvkond
• Burgundia kuningriik