Malta ordu
| |||||
| deviis: Defensio fidei et obsequium pauperum | |||||
| Suurmeister | John T. Dunlap | ||||
| Liikmeid | umbes 13 500 | ||||
| Tekkis | 1048 | ||||
| Rahaühik | scudo | ||||
Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu (Sovrano Militare Ordine Ospedaliero di San Giovanni di Gerusalemme di Rhodi e di Malta) ehk Malta ordu on suveräänne katoliiklik ordu.
Ordul on alalise vaatleja staatus ÜRO juures. Ordusse kuulub üle 13 500 rüütli ja daami üle kogu maailma.
2020. aasta märtsi seisuga oli Malta ordul diplomaatilised suhted 110 maailma riigiga ja Euroopa Liiduga. Eesti Vabariik sõlmis diplomaatilised suhted Malta orduga 10. märtsil 2020.[1] Ordu suurmeister on alates 3. maist 2023 John T. Dunlap.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Hospitaliitide, Johanniitide ordu
[muuda | muuda lähteteksti]
Ordule eelnenud vennaskonna tegevuse algusaeg on ebaselge. Ühed allikad loevad selleks aastat 1012, teised aastat 1048. Vennaskond tekkis Jeruusalemmas benediktlaste Jeruusalemma Püha Maarja konvendi abtile allutatud, esialgselt Aleksandria patriarhile, pühale Johannesele pühitsetud hospidali juurde. Ordu kujunes välja Jeruusalemmas Amalfi (Itaalia) kaupmeeste asutatud palverändurite majast. Palverändurite maja, hospidali, pidasid mungad, keda kutsuti kas hospitaliitideks või nende kaitsepühaku järgi johanniitideks.
Jeruusalemma kuningas Balduin I tunnistas aastatel 1107–1107 hospitalieeride vennaskonda kui sõjalis-vaimulikku ordut ja eraldas ordu omandusse ka maatüki. Paavst Paschalis II tunnistas vennaskonda iseseisvana 1113. aastal. Püha Tool võttis ordu oma kaitse alla, vabastas maksudest ja andis ordule samuti õiguse valida ilma mingisuguse kirikliku või maise vahelesegamiseta endale juhte.
Ordu varandus suurenes tänu vürstide ja valitsejate ohtratele annetustele ning ehitati ka Püha Johannese hospidali lähedale Ristija Johannesele pühitsetud tempel. Ordu kaitsepühakuks sai Johannes Almuseandja asemel Ristija Johannes. Hospidali esimese juhi Gerardi (−1120) ajal lahkus hospidal seotud olevast kirikust ja lõi kindlate ordureeglite ja sümboolikaga vennaskonna (must mantel lihtsa valge ladina ristiga; ka Püha Magdalena hospidal koos seal teenivate õdedega võttis endale vendade omaga üsna sarnase sümboolika ja riietuse).
Ordu teise juhi ehk meistri Raymond du Puy juhtimisel (1120–1160) kehtestati vendade riietusena must kaamelivillane mantel (kinnitati nööriga ümber kaela; sellel olid laiad, allapoole kitsenevad käised ning samuti tahapoole kitsenev kapuuts ja linasest riidest valmistatud kaheksaharuline rist) ning kehtestati Jeruusalemma Püha Johannese Hospidali Rüütliordu põhikiri.
Raymond du Puy jagas orduvennad kolme klassi:
- rüütlid (aadlisoost sündinud) – relvatöönduse juhtimiseks, usu ja palverändurite kaitseks; rahuajal palverändurite eest hoolitsemiseks
- preestrid (kapellaanid) – kõikide jumalateenistuslike talituste läbiviimiseks nii rahu kui ka sõja ajal
- teenijavennad – üheaegselt nii haigete hooldamiseks kui ka relvade kandmiseks ja hooldamiseks
Esimesed reeglid kinnitas vennaskonnale paavst Honorius II 1124. aastal. Vennaskond kujundati Johanniitide orduks 1154. aastal, kui paavst Anastasius IV andis välja bulla "Christianae Fidei Religio", millega ühelt poolt viidi Püha Johannese vennaskond välja Jeruusalemma patriarhi ja kõigi teiste kohalike piiskoppide võimkonnast ning allutati otse Pühale Toolile, teisalt aga keelati vannutatud orduvendadel minna üle teistesse ordudesse või vennaskondadesse.
Hiljemalt 1142. aastaks olid ordust eraldunud pidalitõbiste eest hoolitsemisele pühendunud vennad, kelle esimene iseseisev põhikiri kinnitati samuti 1154. aastal. Nemad valisid oma kaitsepühakuks püha Laatsaruse. Püha Laatsaruse vennaskonnast kujunes välja Püha Laatsaruse ordu.
Raymond du Puy jagas ordu peale klasside veel ka keelteks ehk rahvusteks. Neid oli tema ajal seitse: esimene ja vanim provansi, siis overni, prantsuse, itaalia, aragoni, inglise, saksa, ning kolmesaja aasta pärast lisandus ka kaheksas keeleklass – kastiilia.
Hospitalivendade ordu muutus 12. sajandi teisel poolel järk-järgult sõjaliseks rüütliorduks. Ordu sõjajõude on hinnatud peaaegu 6000 meheni. Ligemale 1000 neist olid rüütelvennad, ülejäänud teenijavennad. Ordu oli ristisõdade ajal Jeruusalemma kuningriigi tähtis sõjalis-poliitiline jõud.
Ordu oli kiriklikult ja sõjaliselt iseseisev jõud ning omas ja valdas lääniõiguse alusel hulgaliselt kinnisvara. Et ordu oli tegev palverändurite kaitsja ning piiride valvaja rollis, anti talle üle või ehitati võimsaid kindlusi ja muid fortifikatsioone üle terve Palestiina: Beth Gibelin (Bayt Jibrin) (1136), Krak de Chevaliers (1144), Marqab (Margat) (1186). 12. sajandi keskel olid rüütlite tähtsaimad kantsid Krak des Chevaliers ning pikka aega ordu üks peamisi residentse, Margat.
Pikemalt artiklis Margati kindlus, Krak des Chevaliers, Montforti kindlus
Ristisõjad
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Ristisõjad
Johanniitide ordu osales sõjalistes operatsioonides alates Teisest ristisõjast. Nad osalesid Ashkeloni ja Kairo lahingutes, kui Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal, ja sai hävitava kaotuse osaliseks, kui kogu ristirüütlite armeed löödi 1187. aasta juulis Hattini all; sama aasta oktoobris langes Egiptuse vesiiri Saladini kätte ka Jeruusalemm.
Kolmanda ristisõja ajal 1191. aastal vabastasid ristirüütlid johanniitide residentsi Akko, kuhu viidi üle ka Jeruusalemma kuningriigi pealinn.
Neljandas ristisõjas aitasid johanniidid vallutada 1204. aasta aprillis Konstantinoopoli.
Viiendas ristisõjas osalesid johanniidid 1217. aastal Tabori ebaõnnestunud piiramisel ja Damista piiramisel ja vallutamisel.
1244. aastal osalesid Johanniidid Aijubiidide vahelises sõjas ning kandsid Baibarsi juhitud Horezmi-Egiptuse ja Franki-Süüria armeede lahingus suuri kaotusi, nii et lahingus osalenutest johhaniitidest-rüütlitest jäi ellu ainult kakskümmend seitse.
- Pikemalt artiklis Esimene ristisõda, Teine ristisõda, Kolmas ristisõda, Neljas ristisõda, Viies ristisõda
1271. aastal vallutas sultan Baibars Johanniitide ordu ja templirüütlite tugipunktid Krak des Chevaliers's ja Montfortis.
1291. aastal langes Akko piiramise järel linn 18. mail Egiptuse ja Süüria sultani (1290–1293) Al-Ashraf Khalili vägede kätte. Kokku umbes üheksasada rüütlit mõlemast ordust koos ligikaudu üheteist tuhande muu sõjamehega pidasid üle kuu aja vastu üle kahesajatuhandelise muslimite armee rünnakutele, kaitstes 1291. aastal Akkot.
- Pikemalt artiklis Jeruusalemma kuningriik#Akko langemine
Ordu Rhodosel
[muuda | muuda lähteteksti]
Palestiinast ja Süüriast tõrjuti ordu pärast viimase ristisõdijate kantsi langemist 1291. aastal Küprosele, kus Küprose kuningas kinkis rüütlitele tagasihoidliku Limisso linna. Küproselt liiguti 1310. aastal Rhodosele, kus kujunes välja sõltumatu ja iseseisev orduriik, millele hiljem omistati suveräänne staatus.
Aastal 1309 hõivasid Jeruusalemma Püha Johannese hospitaliitide rüütlid Bütsantsilt Egeuse mere Dodekaneeside saarerühmas Rhodose kõrval asuva Kastellorizo saare. Neli aastat kestnud võitlused Rhodose saarel seni asunud türklaste ja saratseenidega lõppesid 1310. aastal, kui johanniidid tõid sinna oma peakorteri. Ordu lõi riikliku aluse oma sõjalisele võimsusele ning johanniite hakati kutsuma Rhodose rüütliteks.
Kui Templirüütlite Ordu 1312. aastal likvideeriti ja tolle enamik varasid paavsti Clemens V bullaga johanniitidele üle anti, tõusid viimased oma suuruse ja kuulsuse tipule, maise võimu kulminatsioonipunkti.
Ordu Rhodose ajastul kujunes välja ordu laevastiku võimsus ja ordu peamiseks ülesandeks saigi võitlus Osmanite türklaste ja mamelukkide Egiptusega; 1320. aastal löödi oma kolmekümne Rhodose saare all tagasi türklaste kaheksakümnest alusest koosnev eskaader. 1343. aastal vallutati paavst Clemens VI poolt väljakuulutatud Smyrna ristisõdades (1343–1351) koos Veneetsia, Genova, Küprose, Dauphiné liitlastega Smyrna, Väike-Aasia läänerannikul. 1365. aastal osalesid nad Küprose kuninga Pierre I korraldatud Mamelukkide sultanaadi Aleksandria vallutamises koos Küprose ja Veneetsia vägedega.
Kreeka Ahhaia vürstiriigi troonipärilustülide ajal (1307–1383) 1377. aastal rentis Napoli kuninganna Jeanne, kes oli hõivatud keeruka poliitilise olukorraga Itaalias, Ahhaia viieks aastaks Hospitaliitide ordule, hinnaga 4000 tukatit aastas. Kuid Jeanne vangistati 1381. aastal ning Konstantinoopoli titulaarkeiser Jacques de Baux kasutas võimalust ning haaras Ahhaia endale. 1396. aastal kuulutas paavst Urbanus VI heakskiidul end uueks Ahhaia vürstiriigi vürstiks Hospitaliitide ordu palgatud Navarra kompanii sõjapealik Pedro de San Superano. Paavst pidas end vürstiriigi omanikuks, kuna Jacques de Baux pärijad olid loovutanud oma õigused paavstile.
1396. aastal osalesid Hospitaliitide ordu väed Ungari ja Horvaatia kuninga Sigismund katses Ungari piiridelt tagasi tõrjuda Osmaneid, isegi alustada Bütsantsi abistamiseks ristisõda, kuid said Nikopolise lahingus (1396) lüüa. Lahingus kaotasid Ungari-Prantsuse (Ungari, Horvaatia, Bulgaaria, Valahhia, Prantsusmaa, Inglismaa, Burgundia, Saksa) väed Sigismundi ja Philippe d’Artois' juhtimisel, Bayezid I vägedele.
1397. aastal müüs Bütsantsi keiser Manuel II hospitaliitidele Kórinthose Peloponnesosel ning hospitaliitid osalesid ka Manuel II vägede sõjakäigul 1399. aastal osmanite Riva kindlustuste vastu Musta mere ääres.
Morea despoot Theodore I Palaiologos andis aladel kindlat kaitset korraldanud ordu valdusse ka Kalavryta (1400) ja Morea despootkonna keskuse Mystráse ning järgnevalt kõik keisririigi alad Moreas, kuid kohalike vastuseisu tõttu loobusid nad valdustest ning lahkusid 1404. aastal Peloponnesoselt.
Ordu võimu all olid ajutiselt: Smyrna (nüüd İzmir; 1344–1402), Attalia (nüüd Antalya; 1361–1373 ja Halikarnassos (nüüd Bodrum; 1412–14..), kõik kolm Anatoolias; Kórinthos Peloponnesosel (1397–1404), Salona (iidne Ámfissa; 1407–1410) ning Ikaría (1424–1521) ja Kosi (1215–1522) saared.
Egiptuse mamelukkidega rahu sõlmimise järel taastasid johanniidid 1403. aastal oma Jeruusalemma hospidali.
1440. aastal ja 1444. aastal tõrjusid orduväed Rhodose alla vallutusplaanidega saabunud mamelukkide väed, sõjategevus lõppes 1448. aastal alla kirjutatud rahulepinguga.
Pärast 1453. aastal Osmanite poolt Konstantinoopoli vallutamist, hakkasid nood ka johanniite kimbutama. Ordu asus oma valdusi kindlustama ja valmistus võitluseks suurmeister Pierre de Aubusson (1476–1505) juhtimisel. 1480. aastal ründasid osmanid Rhodose saart, kuid osmanid löödi tagasi.
Selim I vallutas 1517. aastal Mamelukkide sultanaadi Egiptuses. 1522. aastal tuli Osmanite valitseja Suleiman I ise koos oma 200 000 armee ja 400 sõjalaevaga Rhodose 300 rüütli ja seitsme 7 500 meremehe ja kohaliku elaniku vastu. Pärast pool aastat kestnud ülimalt ebavõrdset võitlust, lahkusid rüütlid auga sama aasta detsembri lõpul saarelt, sõlmides enne väärika kapituleerumislepingu ja võttes kaasa kõik relvad, lipud ja reliikviad.
Osmanid muutusid Vahemere tugevaimaks merevõimuks.
Malta ordu
[muuda | muuda lähteteksti]
1530. aastal sai ordu Saksa-Rooma keisrilt Karl V-lt endale Malta saare. 24. märtsil 1530. aastal kirjutas Karl V alla lepingule (mille 25. aprillil paavst Clemens VII ka oma bullaga kinnitas) Malta, Comino ja Gozo saarte ning Tripoli linna igavesest ajast igaveseks üleminekule vaba-aadelliku lääni näol Johanniitide ordule.
Keisri soov oli, et ordurüütlid kaitseksid tema laevu Vahemerel türklaste ja muude piraatide eest ning takistaksid osmanitel avada Tripolis omi baase. 26. oktoobril 1530 randus ordu laevastik Maltal, mispeale johhaniidid end nüüd Malta rüütliteks kutsuma hakkasid. 1535. aastal tegi ordu laevastik koos liitlastega esimese võiduka retke piraatide vastu.
Alanud reformatsiooniliikumine mõjutas ordu tegevust Euroopas, Inglise kuningas keelas ordu tegevuse tema võimu all oleval territooriumil kogu inglise hospitalliitide omanduse rekvireerides, luterlusest sai kantud ka Brandenburgi baljaaži tegevus.
1551. aastal ründasid osmanid arvukate jõududega Maltat, ent ei suutnud vallutada saart, kuid kaotati Tripoli linn Põhja-Aafrikas.
1565. aasta kevadel ründas kolmekümnetuhandeline osmanite armee kuutesada Maltal asuvat rüütlit, kellel olid abiks veel seitse tuhat muud sõdurit. Suve lõpuks pidid osmanid edutult taganema.
1568. aastal hakkas suurmeister Jean de la Valette Parisot (1557–1568) rajama uut pealinna, mille nimeks pärast tema rajaja surma sai La Valletta.
Ordulaevastik arenes Euroopa merekilbiks, kindlustades Euroopa kristlaste alustele kaitse ja rünnates vaenlaste laevu – ainuüksi 17. sajandi esimesel poolel saavutasid ordurüütlid kaheksateist suurt võitu vaenlaste üle, ordu laevastikku peeti parimaks Vahemerel. Orduväed osalesid ka sõjategevusel maismaal, ühendatud kristlike väeüksuste koosseisus löödi Viini all osmaneid 1683. aastal.
Viimast korda proovisid osmanid edutult Maltat vallutada 1721. aastal.
Napoleoni sõdade ajal vallutasid Malta kõigepealt prantslased (1798) ning seejärel britid (1800). Malta ordu minetas oma valdused. Napoleon I valitseval territooriumil oli Malta ordu tegevus keelatud.
Alates 1834. aastast asub Malta ordu Roomas. Talle kuuluv Malta palee Roomas omab eksterritoriaalset staatust, ordu on rahvusvahelise õiguse subjekt, tegeleb meditsiini ja humanitaarabiga.
Juhid ja organisatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]- kuni suveni 1099 – rektor
- suvest 1099–1489 – asutaja ja direktor, pärast seda – magister
- 1489–1805 – suurmeister
- 1805 – 28. märtsini 1879 – Luogotenente del magisterio
- 28. märtsist 1879 kuni tänapäevani – suurmeister
- -1120 – Gerard Beatified,
- 1120–1160 – Raymond du Puy
- Fulk de Villaret
- de Lastic
- Helion Villeneuve
- Pierre d'Aubusson
- 1481–1534 Philippe Villiers l'Isle
- 1557–1568 – Jean Parisot de la Valette
- 1568–1572
- 1572–1582 – Jean de la Cassiere
- -1657 – Lascaris
- 1657- – Martin de Redin
- 1697–1720
- – Pinto de Fonseca
- –1797 – Emmanuel de Rohan
- 1797–1798 -Ferdinand von Hompesch
- 1798–1801 – keiser Paul I
- 1801–1803 suurmeistri ametikoht vakantne
- 1803–1805 – Giovanni-Battista Tommasi
Luogotenente del magisterio (1805–1872 suurmeistri ametikoht vakantne)
- 15.6.1805–17.6.1805 – Innico-Maria Guevara-Suardo
- 17.6.1805–5.12.1805 – Giuseppe Caracciolo
- 5.12.1805–1814 – Innico-Maria Guevara-Suardo
- 1814–1821 – Andrea di Giovanni e Centelles
- 1821–1834 – Antonio Busca a Milanese
- 1834–1846 – Carlo Candida
- 1846–1865 – Philip von Colloredo
- 1865–1872 – Alessandro Borgia
Malta ordu suurmeister
- 1872–1905 – Giovanni-Battista Ceschi a Santa Croce (alates 28. märtsist 1879)
- 1905–1931 – Galeazzo von Thun und Hohenstein
- 1907–1931 – de facto – Pio Franchi de' Cavalieri
- 1931–1951 – Ludovico Chigi Albani della Rovere
- 1951–1955 – Antonio Hercolani-Fava-Simonetti
- 1955–1962 – Ernesto Paterno Castello di Carcaci
- 1962–1988 – Angelo de Mojana
- 1988–2008 – Andrew Bertie
- 2008–2017 – Matthew Festing
- 2017–2020 – Giacomo Dalla Torre del Tempio di Sanguinetto.
- Alates 2020 Marco Luzzago
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Malta rist
- Püha Johannese Ordu kloostri Sirenas ja Beaulieu en Querch
- Johhaniitide Ordu Allianss:
- Balley Brandenburg
- Johhaniitide Ordu Madalmaades
- Johhaniitide Ordu Rootsis
- Jeruusalemma Püha Johannese Hospitalieeride Üliaulise Ordu Suurprioraat, Suurbritannias
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ordumeistri kindlus Rhodosel |
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Johaniitide ordu |
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Malta ordu |
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Malta ordu rüütlid |