Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut tarandit – maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge.
Tarandi piirideks on suured raudkivid või paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga. Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini.
Tarandkalmeid rajati alates 8. sajandist eKr ja viimased järelmatused on dateeritud vahemikku (7.) 8.–11. (12.) sajand pKr.
Tarandkalmeid ehitati Eestis, Edela-Soomes, Põhja- ja Lääne-Lätis, Loode-Venemaal ja Kesk-Rootsi idaosas. Valter Langi arvates märgib tüüpiliste tarandkalmete ja neile iseloomulike hauapanuste levik läänemeresoome algkeele hilise vormi Põhja-Eestist lähtunud ekspansiooni.
Neid rajanud kollektiivid polnud suuremad tavalisest perest ja sageli ei maetud neisse ka kõiki selle kollektiivi liikmeid. Loe edasi ...
