Georg Wilhelm Friedrich Hegel

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (27. august 1770 Stuttgart – 14. november 1831 Berliin) oli saksa filosoof.

Pere

Hegeli isa Georg Ludwig oli Württembergi hertsogi Karl Eugeni õukonnas maksuameti sekretär, ema Maria Magdalena Louisa (sündinud Fromm) oli Württembergi õukonna ülemkohtu kohtuniku tütar. Ema suri, kui Hegel oli 11-aastane.

Hegelil oli noorem õde Christiane Luise (1773–1832) ja noorem vend Georg Ludwig (1776–1812). Vend suri ohvitserina Napoleoni juhitud Prantsusmaa sõjakäigul Venemaale (1812. aasta isamaasõda).

Vaated ja tekstide eripära

Tübingenis õppides arvustas Hegel oma aja feodaalsuhteid. Neile vastandas ta idealiseeritud antiikse demokraatia ja hellitas utoopilist lootust, et kui taastada antiikaja ühiskondlikud suhted, siis kaasneb sellega kunsti õitseng.^[1]

Hilisemates teostes lakkas Hegel antiikaega normatiivseks eeskujuks pidamast. See muutus tema jaoks ajaloo arenemisjärguks, mis lõpuks paratamatult ületatakse. Seda vaadet väljendas ta 1807 ilmunud suuremas teoses "Vaimu fenomenoloogia" (Phänomenologie des Geistes). Ajaloofilosoofias pidas Hegel antiiki põhjapanevalt tähtsaks "vabaduse tunnetamise arengu" etapina. Üksnes antiikkunsti absolutiseeris ta ülima eeskujuna oma õpetuses absoluutse vaimu arenguastmeist. Antiikkultuuri nähtusi analüüsis ta paljudes teostes sügavuti, näiteks "Esteetikas". Tema teos "Loengud filosoofia ajaloost" ("Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie") rajas aluse antiikfilosoofia ajaloo uurimisele.^[1]

1817 ilmus "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia". Oma entsüklopeediat täiendas Hegel mitu korda, standardina viidatakse enamasti viimast Hegeli poolt trükki saadetud versiooni aastast 1830.

Alates Hegelist tähendas mõiste "metafüüsika" kui igaveste, muutumatute põhimõtete filosoofia niisugust tegelikkusekäsitlust, mis on ebadialektiline ja eitab liikumist.^[2]

Hegel eeldas oma lugejatelt, et nad tunnevad hästi teiste filosoofide töid. Nende hulka kuulusid René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Johann Gottlieb Fichte ja Friedrich Wilhelm Joseph Schelling. Inimestel, kellel seda tausta ei ole, on Hegeli teoseid keeruline lugeda. Sellepärast on välja antud Hegeli teoseid, mis on väga põhjalike sissejuhatuste ja kommentaaridega varustatud. Viimased omakorda nõuavad Hegeli teoste tõlgendamist, aga tõlgendused sõltuvad koolkonnast, kuhu kommentaaride autor kuulub. Näiteks Theodor Adorno on kirjutanud essee sellest, kui keeruline on Hegelit lugeda ja kuidas mõne koha peal on võimatu kindlaks teha, mida Hegel õigupoolest sealjuures mõtles. Täiendavaid probleeme tekitab see, kui Hegelit ei loeta origenaalis, vaid tõlkes, sest teistes keeltes ei ole terminitele tingimata üheseid vasteid ja sellepärast võib tekst juba tõlkimise käigus moonduda. Hegel ise oli seisukohal, et saksa keel on filosofeerimiseks eriti sobiv.

Peateosed

Hegeli esimene trükis ilmunud pikem tekst oli "Fichte ja Schellingi filosoofiliste süsteemide erinevus" (1801) (Unterschied der Philosophischen Systeme Fichtes und Schellings). Hegel ja Schelling andsid aastatel 1802–1803 välja "Filosoofia kriitilist ajakirja", kus ilmus veel mitu Hegeli esseed, nt "Usk ja teadmine" (Glauben und Wissen) või "Loomuõiguse teaduslikest käsitlusviisidest" (Über die wissenschaftlichen Behandlungsarten des Naturrechtes). Samal perioodil pidas Hegel Jena Ülikoolis ka loenguid, mis on Hegeli loengukonspektide põhjal avaldatud postuumselt. Hegeli filosoofilised peateosed on "Vaimu fenomenoloogia" (1807), "Loogikateadus" (Wissenschaft der Logik) (1812/1832–1816)^[3], "Õigusfilosoofia põhijooned" (Grundlinien der Philosophie des Rechts) (1821)^[4] ja "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia" (Enzyklopädie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse) (1830). Kõik need neli teost on Hegeli enda kirjutatud ja avaldatud tema eluajal. Neist kaks viimast on mõeldud käsiraamatutena loengute juurde. Seega on Hegeli sulest pärit ainult kaks teost, mis on mõeldud terviklikult ja iseseisvalt lugemiseks. Hegeli mõjukus põhineb aga suuresti tema loengutel, mida ta Berliini Ülikoolis pidas. Need on lihtsamad kui Hegeli origenaaltekstid, mistõttu on nad sobivamad sissejuhatuseks Hegeli filosoofiasse. Loengutekstid toimetasid ja andsid pärast Hegeli surma välja tema õpilased. Hegeli enda teksti on neis vähesel määral, suur osa tekste on koostatud kuulajate loengukonspektide põhjal. Tähtsamad väljaantud Hegeli loengutekstid on: "Loengud maailmaajaloo filosoofiast", "Loengud religioonifilosoofiast", "Loengud esteetikast" ja "Loengud filosoofia ajaloost". Eesti keeles pole tervikuna välja antud ühtegi Hegeli olulisemat teksti. Puuduvad nii Hegeli enda kirjutatud raamatute kui ka tema loengute tõlked.

Õigus- ja ajaloofilosoofia

1820. aastal ilmus "Õigusfilosoofia põhijooned", mis oli mõeldud kasutamiseks Hegeli loengutes Berliini Ülikoolis. Teost tutvustavas eessõnas on Hegeli kuulus aforism: "Mis on mõistuslik, on tegelik; ja mis on tegelik, on mõistuslik". Vahetult enne on samas eessõnas ka teine kuulus sedastus selle kohta, kuidas iga indiviid on oma ajastu laps, mistõttu tuleb ka filosoofial tegeleda oma ajastu haaramisega mõtete vormis. Filosoofia ülesanne ei ole käsitleda maailma nii nagu ta olema peaks (wie sie sein soll), pigem on filosoofia ülesandeks lepitus tegelikkusega (Versöhnung mit der Wirklichkeit)^[5]

Hegeli väga mõjukas ajaloofilosoofia, mida tuntakse ennekõike tema loengute põhjal, sisaldub lühiülevaatena ka "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" ning "Õigusfilosoofia põhijoontes". Selle järgi moodustab maailmaajalugu objektiivse vaimu (milles sisalduvad muuhulgas ühiskondlik kombestik, tsiviilühiskond ja riiklikud institutsioonid) viimase momendi. Alajaotuses pealkirjaga "Maailmaajalugu" kirjutab Hegel, kuidas piiratud printsiibiga rahvavaim (Volkgeist) on maailmaajaloolises perspektiivis üldise ajaloo osa, rahvavaimude omavahelises dialektilises liikumises esitatakse maailmakohtu (Weltgericht) käik. Selles kulgev liikumine on tee vaimse substantsi vabanemisele (Diese Bewegung ist der Weg der Befreiung der geistigen Substanz)^[6].

Dialektiline meetod

Hegeli üheks tuntud panuseks filosoofiasse on tema dialektiline meetod. Tänaseks on paljud uurijad jõudnud veendumusele, et Hegel ei mõelnud oma dialektilise meetodiga laialt käibele läinud triaadi "tees - antitees - süntees". Selliseid formuleeringuid dialektilise meetodi iseloomustamiseks Hegeli tekstides ei leidu^[7].

Hegeli retseptsioon

Hegeli retseptsioon on väga mahukas ja jätkub tänaseni. Tema esimeste tuntud tõlgendajate ja kriitikute seas olid Karl Marx ja Søren Kierkegaard.

Teoseid eesti keeles

"Eeskõne Õigusfilosoofia põhijoontele" Tõlkinud Joonas Hellerma, Akadeemia nr 1, 2023
"Saksa idealismi vanim süsteemiprogramm" Saksa keelest valinud ja tõlkinud Mati Sirkel. Rmt: ""Kuhu me siis läheme? - Eks ikka koju." : sajandivahetus saksa kirjanduses 200 aastat tagasi" Tallinn, 2015. Lk. 463–465
"Millest peab teadus alguse saama?" Tõlkinud Triin Kallas Akadeemia (2007) nr. 5, mai, lk. 986-997
"Olemine: Katkendid Hegeli "Loogikateadusest"" Rmt: "Loogika ja mõtlemine" Tallinn, 1994. Lk. 50–52
"Kes mõtleb abstraktselt?" Tõlkinud Tiit Matsulevitš, Sirp ja Vasar, nr. 47, 20. november 1981

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 180
↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 7
↑ Hegel plaanis "Loogikateaduse" uustrükki, ent ei jõudnud seda enam valmis. "Loogikateadus" on kaheosaline ja jaotub kolmeks raamatuks. Esimese osa esimene raamat on "Õpetus olemisest" ja teine raamat "Õpetus olemusest"; need moodustavad kokku "Objektiivse loogika". "Loogikateaduse" teise osa alapealkiri on "Subjektiivne loogika" sisaldades "Õpetust mõistest". Uustrükki ette valmistades jõudis Hegel ümber töötada ainult esimese osa esimese raamatu. "Loogikateaduste" väljaannetes on seepärast enamasti kokku pandud ümber töötatud esimese osa esimene raamat aastast 1832, teine raamat aastast 1813 ja viimane osa aastast 1816.
↑ Esmaväljaande tiitellehel on märgitud 1821, ehkki tegelikult ilmus see 1820. aasta sügisel.
↑ vt Hegel, "Grundlinien der Philosophie der Rechts", Vorrede
↑ vt Hegel, "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 548-549
↑ vt Tõnu Viik, Studia Philosophica Estonica (2010) 3.1, lk 1-20

Kirjandus

Mihhail Ovsjannikov, "Hegel". Eesti Raamat 1974
Raymond Plant, "Hegel". Varrak 2000. ISBN 9985304136
Triin Kallas "Hegel filosoofia ringluse algusest ja lõpust" Akadeemia 5/2007, lk 998-1022
Alfred Koort "Hegeli dialektika" Rmt: "Inimese meetod" Tartu, 1996. (Eesti mõttelugu ; 8). Lk. 30-42
Tõnu Viik "Hegeli "Vaimu fenomenoloogiast" kultuurifilosoofiani" Rmt: "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist" Tallinn, 1995. (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis = Eesti Humanitaarinstituudi toimetised; 2). Lk.11-53
Tõnu Viik "Hegeli vaimu fenomenoloogiast kultuurifilosoofiani" Rmt: "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist" Tallinn : Eesti Humanitaarinstituut, 1995. (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis = Eesti Humanitaarinstituudi toimetised ; 2). Lk. 220-268 (Teose "Vaimu fenomenoloogia" rollist Hegeli filosoofias ja selle osast kultuuri ontoloogiliste probleemide lahendamisel.)
Meelis Kitsing "Absoluutse Vaimu võidukäik" Hommikuleht (1994) 1. nov., lk. 5 (Hegeli absoluutse vaimu idee elluviimine Eestis.)
Margus Mägi "Hegeli filosofeerimise vorm" Rmt: "Loogika ja mõtlemine" Tallinn, 1994. Lk. 15-23
Andres Luure "Hegeli loogika vormist ja formaalse loogika sisust" Rmt: "Loogika ja mõtlemine" Tallinn, 1994. Lk. 32-39

Välislingid

Alfred Koort. Hegeli dialektika Akadeemia nr 5-6/1939

[Antiigileksikon-1] 1,0 ^1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 180

[2] Antiigileksikon, 2. kd., lk. 7

[3] Hegel plaanis "Loogikateaduse" uustrükki, ent ei jõudnud seda enam valmis. "Loogikateadus" on kaheosaline ja jaotub kolmeks raamatuks. Esimese osa esimene raamat on "Õpetus olemisest" ja teine raamat "Õpetus olemusest"; need moodustavad kokku "Objektiivse loogika". "Loogikateaduse" teise osa alapealkiri on "Subjektiivne loogika" sisaldades "Õpetust mõistest". Uustrükki ette valmistades jõudis Hegel ümber töötada ainult esimese osa esimese raamatu. "Loogikateaduste" väljaannetes on seepärast enamasti kokku pandud ümber töötatud esimese osa esimene raamat aastast 1832, teine raamat aastast 1813 ja viimane osa aastast 1816.

[4] Esmaväljaande tiitellehel on märgitud 1821, ehkki tegelikult ilmus see 1820. aasta sügisel.

[5] vt Hegel, "Grundlinien der Philosophie der Rechts", Vorrede

[6] vt Hegel, "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 548-549

[7] vt Tõnu Viik, Studia Philosophica Estonica (2010) 3.1, lk 1-20

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]