Munklus
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Munklus on usueluvorm, mis põhineb askeetlikul ilmalikust elust eraldumisel, abielutusel ja võimalikult intensiivsel kultusetoiminguis osalemisel.
Kristlik munklus
[muuda | muuda lähteteksti]Teatud tunnuste põhjal võiks ka Jeesust askeediks pidada. Jeesus elas täielikus vaesuses ning hoiatas ka teisi enesele maise vara kokkukuhjamise eest (Mt 6:19; Lk12:6–21). Mk 2:18–29 viitab, et Jeesuse jüngrid võtsid hiljem omaks paastumistava, kuid Jeesusel vaatamata 40-päevasele kõrbes elamisele ja nälgimisele korrapärast paastumistava polnud. Samuti käitus Jeesus võrreldes Ristija Johannesega pigem tavainimese moodi.
Kristliku munkluse juured peituvad varakatoolses askeesis. Munkluse idee kodumaaks peetakse Egiptust või Süüriat. Ristiusu munklus sugenes 3.-4. sajandil pKr.
Traditsiooniliselt nimetatakse munkluse isaks egiptlast Antoniust (251-355/356 pKr), kellest lähtub eremiitlus.
Munkluse arenguloos järgneb Antoniusele Pachomius, kes rajas umbes 320. aastal pKr Tabennisi juures esimese kloostri ja pani seal alguse koinobiitlikule munklusele.
Juured Süürias
[muuda | muuda lähteteksti]Teateid munkluse kohta Süürias on mitmetest allikatest, näiteks Theodoretase "Historia Religiosa", mis annab ajaloolise ülevaate. Tema kirjutisest on teada Nisibise Jakob – munk, kes elas mägedes ja loobudes riietest, kandis kitsekarva mantlit. 308. aastal pKr sai ta Nisibise piiskopiks. Tuntud oli ka Julian Saba (surnud 367 pKr), kes koos õpilastega viis läbi askeetlikke harjutusi. Lisaks kirjutab Hieronymus askeedist nimega Malchus. Nende näidete ja aastaarvude varal võib järeldada, et Süüria munklus sai alguse 4. sajandi esimesel poolel pKr.
Hieronymuse järgi on Süürias munkluse rajajaks Hilarion, kellelt pärinevad esimesed mõjutused munkliku askeesi suunas. Hilarion elas Palestiinas, kui oli laiemalt askeedi ja prohvetina tuntud, mis talle muuhulgas ka Süüriast järgijaid tõi.
Süüria munklus tundis vormide ja keskuste mitmekesisust – headeks näideteks on sambapühak Simeon, kes aastast 429 pKr 30 aastat samba otsas palvetas ja paastus; või nn "sissemüüritud" Nisibise küngastel, kes lasid end teatud ajaks koopa sisse müürida, et olla kogu maailmast ära lõigatud.
Juured Pärsias
[muuda | muuda lähteteksti]Pärsia piirkonnas on raskem munkluse algeid jälgida, ajalooline materjal on suures osas läbi põimitud legendidega. Organiseeritud munkluse isaks Mesopotaamias ja Pärsias tuleks pidada Mar Augenit, kes kandis munkluse ideid Egiptuse pinnalt üle Mesopotaamiasse. Tema kohta säilinud materjali kohta on aga võimatu öelda, kas see on ajalooliselt pädev või mitte. Ühed ajaloolased asetavad teda 5. sajandisse, teised hoopis 11. sajandisse. Kloostreid on Pärsias esimest korda mainitud aastatel 326 ja 328 pKr.
Antonius ja eremiitlus
[muuda | muuda lähteteksti]Ei saa kindlalt öelda, et Antonius oleks esimene eremiit olnud, Egiptuse anahoreetidest on ta aga tuntuim, kuna Athanasius kirjutas temast "Vita Antonii". Antoniusest lähtub eremiitluse traditsioon. Tema eluloo kirjeldus on üsnagi tüüpiline – askeet põgeneb kõrbesse, et seal edukalt võidelda kiusatuste ja deemonite vastu. Sõna "eremiit" tuleb kreeka sõnast eremos ἔρημος 'kõrb', 'üksildane paik'. Antoniuse kuulsus tõmbab ligi õpilasi, nii tekib tema ümber eremiitide kolooniad.
Pachomius
[muuda | muuda lähteteksti]Vanakristliku munkluse teiseks põhivormiks eremiitluse kõrval oli klooster, mida ühise elu (kreeka keeles κοινός βίος koinos bios) tõttu ühe katuse all nimetatakse ka koinobiitluseks. Oma esimese kloostri rajas ta 320. aastal pKr Ülem-Egiptusesse Tabennisi külla. Mõne aja pärast olid tema juhatuse all üheksa munga- ja kaks nunnakloostrit. Esimese nunnakloostri juhatajaks oli Pachomiuse lihane õde.
Pachomius kirjutas kloostrireegli, mis jättis suure jälje kloostrielu ajalukku – näiteks Benedictusele Nursiast avaldas see suurt mõju. Põhilised ideed olid kolmest aspektist vaadatuna ühiselu kloostris: jumalateenistus, elamine ja elatise teenimine üheskoos. Kui eremiidid elasid vaesuses, ei tohtinud koinobiitidel olla mingit isiklikku omandit – kõik vajaliku andis neile klooster.
Munkluse algus õhtumaal ja levik
[muuda | muuda lähteteksti]Üleminek eelkristlikust askeesist kristlikule toimus ladina kirikus 4. sajandi teisel poolel ja levis suhteliselt kiiresti kogu kiriku alal. Kuna rändasketism igal pool tunnustust ei leidnud, tegeleti läänes hoolega selle vormi "kodustamisega" ja paiksemaks muutmisega.
Lääne eripärade hulka kuulus aristokraatia suur huvi munkluse toetamise vastu, mis mungaelule teatud mõttes aristokraatse hõngu andis, kloostrite elanikke oli siiski ka madalamast soost. Teine eripära oli piiskoppide suur aktiivsus.
Põhjuste hulka munkluse kiireks levikuks ja soojaks vastuvõtuks läänes võiksid kuuluda askeesi ideaali pooldamine aristokraatlikes ringkondades, kloostri ja piiskopi lähedased suhted ning munkluse idee ja ideaali nägemine kristluse lahutamatu osana. Sellest lähtuvalt toimus 4.-6. sajandil üldine munkluse võidukäik, millele suuresti aitas kaasa munkade endi entusiasm. 5. sajandil toimus suurem kloostrite organiseerumine.
Benedictuse reegel
[muuda | muuda lähteteksti]Tähtsaimaks kloostriseadustikuks võib pidada Nursia Benedictuse reeglistikku, mille ta kirjutas oma munkade kogukonnale Monte Cassinos. See levis 7. sajandi lõpuks Inglismaale ja sinodid nõudsid tungivalt selle kasutuselevõttu kõigis kloostrites. Karl Suure ajal võeti see kasutusele ka Karolingide impeeriumis ja 10./11. sajandi vahetuseni toimus kõigis kloostrites elu Benedictuse reegli järgi.
Karolingide impeeriumis asutati tol ajal mitmeid uusi kloostreid, tähtsamatest Fulda kloostri asutamine Bonifatiuse poolt 744. aastal pKr. Samuti lasi Karl Suur kloostrite juurde asutada koole, mispeale sai munkade põhitegevuseks kirja- ja raamatukogutöö. Karolingide aja lõpul sai lõpu ka Karolingide renessanss ja toimus munkluse allakäik, mida sümboolselt võiks märkida Monte Cassino kloostri hävitamine saratseenide poolt 883/884 pKr.
Benediktliku munkluse uuendamine algas 10. sajandi algul 910. aastal pKr Cluny kloostri asutamisega Akvitaania hertsogi Wilhelmi toetusel. Clunyst kujunes Euroopa suurim klooster – see ei sõltunud kellestki teisest peale paavsti ja sealt asutatud kloostrid allusid otse emakloostrile. Cluny kloostris tuldi tagasi rangema Benedictuse reegli juurde.
Uued ordud 11. ja 12. sajandil
[muuda | muuda lähteteksti]Benediktlaste kloostrid olid küll valdavad, kuid sellele lisaks oli ka teisi munkluse vorme – kuhugi polnud kadunud näiteks eremiitlus. 11. sajandi jooksul tekkis tõsine eremiitlik liikumine, tol ajal räägitakse "koinobiitluse kriisist"; n-ö "tagasi kõrbesse"-liikumisest. Eremiitluse mõju võib märgata mitmete isikute ja nende asutatud kloostrite juures, näiteks Johannes Gualbertus, Kölni Bruno ja teised.
Tsistertslased
[muuda | muuda lähteteksti]Tsistertslased eraldusid benediktiini ordust 11. sajandil, ordu asutamise põhipõhjustajaks võib pidada Mosleme’i Robertit, kes 1098 asutas 21 mungaga uue kloostri. Nende eesmärgiks oli pöörduda tagasi rangemate reeglite juurde, nagu benediktlased olid neid algusaegadel järginud.
12.-13. sajandiks olid nii benediktlased kui tsistertslased niivõrd laienenud, et "koloniseerimisruum" ordudele oli täidetud. Majanduslikult olid nad edukal järjel ja ei elanud enam vaesuses. Tsistertslastest lähtuvad väiksemad ordud nagu 1119 templirüütlid, kelle ülesandeks Palestiinasse palverändajaid kaitsta ja johanniidid 1070, kes ravisid haigestunud palverändajaid.
12. sajandi lõpuks aga oli tsistertslaste laienemine ja edu jõudnud oma tippu ning algas vaikne stagnatsioon.
Ordu sai alguse üldisest kirikureformist, mille algatas paavst Gregorius VII (1073–1085) kristluse uuendamiseks. Selle reformi ideaalidest haaratuna elas Norbert Xantenist (u. 1080–1134) koos mõne kleeriku ja ilmikuga alates 1120. aastast Prémontrés, Põhja-Prantsusmaal. Elati evangeeliumi eeskujul, püha Augustinuse eeskuju järgi. Nende eeskuju järgisid ka naised. Kõik nad elatusid oma kätetööst ja kogunesid ühisele jumalateenistusele. Norberti initsiatiivist arenes tema järglase, abt Hugo (surnud 1161/1164) ajal välja organiseeritud ordu. Rajaja järgi hakati premonstraatlasi nimetama ka norbertiinlasteks. Oma suurima leviku ajal 1200. aasta paiku oli ordul üle 500 kloostri kogu Euroopas ja Pühal Maal, neist u 150 Saksamaal.
Ordu rajas püha Dominicus, kes sündis pärast 1170. aastat Calerugas, Hispaanias. Ta õppis Palencias vabu kunste ja teoloogiat, tegeles misjoniga koos piiskop Diegoga (surnud 1207). 1215 asutas ta Toulouse’is esimese apostliku ordu. Vaesuse- ja eluaegse õppimiskohustusega koos toimus ka uuendus – jutlustusõigus kandus piiskopilt üle kõigile preestritele. Dominicus viis läbi kaks generaalkapiitlit, et ordule põhikord anda, saatis seejärel oma vennad misjonitööd tegema – ise ta selleks ajaks seda enam ei suutnud. Dominicus suri 1221 Bolognas ja kuulutati pühakuks 3. juulil 1234.
Karmeliitide ordu ehk Õndsaima Karmeli Mäe Neitsi Maarja Vendade ordu (Ordo Fratrum Beatae Mariae Virginis de Monte Carmelo) nagu kõlab tema algne nimetus, tekkis 12. sajandil, kui ristisõdijad või palverändurid asusid elama Pühal Maal Karmeli mäe lähedal asuva võlvkoobastiku juurde, valides enesele erakuelu eeskujuks prohvet Eelija. Algselt elati küll ranges vaesuses ja askeesis eremiitidena, kuid esialgu kohustava reeglita lõdva kogukonnana. 13. sajandil pidid nad muhameedlaste edasitungi tõttu Euroopasse siirduma, kus Innocentius IV nad kerjusmunkade orduks muutis. Nad püüdsid end taas eremiidiorduks muuta, kuid katsed nurjusid. Juba 13. sajandil leidus naisi, kes ordu ideaalide järgi elasid, naisteordud asutati aga alles 1452. aastal paavst Nicolaus V bullaga.
Munkluse kriis
[muuda | muuda lähteteksti]13. sajandil olid ülikoolide teaduskondade ja kerjusordude vahel tihedad isiklikud sidemed. Munki kohustati õppima. Kerjusordude kloostrites loodi lisaks suurele hulgale kirjandusele palju kujutava kunsti teoseid. Vaatamata uutele hiliskeskaegsetele vooludele, mis olid munkluse maastiku paremaks kohandamiseks desakraliseeritud ühiskonnaga rikastanud seda poolreligioossusega, ja paljudele reformipüüdlustele, kaotas kloosterlik eluvorm alates 14. sajandist rahva seas oma kütkestavuse ja külgetõmbejõu. Kõigi ordude liikmete arv kahanes märgatavalt; paljudest kloostritest – näiteks Fuldast – said sisuliselt aadlike hooldekodud. Kuigi mõned kloostriskriptooriumid arendasid edaspidigi olulist tegevust, kandus raamatutootmine üle linnadesse ja vürstiõukondadesse – sellest kujunes üha enam ilmikute tööala.
Munklus teistes religioonides
[muuda | muuda lähteteksti]Hinduismis nimetatakse munkasid Sadhu ("hea") ja neid kõnetades öeldakse kas Swami ("iseenda omanik") või Baba ("isa").
Sadhud, India pühad mehed, elavad tihti rändkerjusmunkadena pidevas askeesis, neil ei ole kodu. Mõned mungad elavad ka kogukondades Ashramis või templis.
Erinevate hindu ordude hulgas on vaišnavaarad – Višnu kummardajad, kes oma päid pügavad ja vaid väikest juuksetutti kuklas kannavad; või šaivad – Šiva järgijad, kes oma juukseid ei lõika.
Pärast otsust mungaks hakata läheb Sadhu guru juurde, kes teda õpetusest ja askeesi tehnikatest teadlikuks teeb, näiteks meditatsioon ja jooga. Ta teenib guru. Selliseid askeete nimetatakse ka munideks (vrd sks k "munk").
Sadhu annab isikliku tõotuse, mis seab talle teatud kohustused. Need võivad olla kodutus, vaesus, kasinus, taastumine või täielik isiklike vajaduste puudumine. Mõnedele sadhudele on keelatud suhtlemine teiste inimestega, kauaks ühte paika püsimajäämine. Nad elavad vaid sellest, mida teistelt inimestelt annetustena saavad.
Alates 8. sajandist on hinduismis kloostrid (matha, math või mutt), mis enamasti rajatud templite juurde. Mõnedesse ordudesse kuuluvad ka nunnad.
Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks: Lõuna-Indias on valdav digambara džainism, Edela-Indias švetāmbara džainism.
Digambara džainistid (sanskriti k. "õhku riietatud") on enamikus mungad, range elukorraldusega askeedid ja iga eksisteeriva elusolendi elamisõiguse kaitsjad. Nad võtavad iga päev kasutusele erilisi meetmeid, et mitte enese ümber olevatele elusolenditele haiget teha. Näiteks kannavad nad suukaitset, et mitte kogemata putukaid neelata. Neil ei ole materiaalset omandit ja nimetus tuleneb sellest, et nad elavad kas osaliselt või täiesti alasti. Digambara džainistide elukorraldus on tunduvalt rangem kui švetāmbara džainistidel. Švetāmbara džainistid on enamuses ilmikud.
Kaks voolu lahknesid pärast Saurāstras 5. sajandil pKr koos olnud Valabhī mungakogu, mil ilma ühegi digambara džainisti osaluseta pandi paika švetambāra tekstikaanon.
Tänapäeval on palju džainistlikke sekte, enamik neist on seotud kas digambara või švetambāra koolkonnaga.
Legendi järgi sündisid maailma 24 džinat, kes jutlustasid iga kosmilise ajastu. Neist viimane oli Mahāvīra. Paljud usundiloolased seovad džainismi alguse Mahāvīra sünniga. Tekstide kohaselt oli Mahāvīra Buddha kaasaegne, ajalooline isik. Ta elas veedade ajastu lõpul, elas ja jutlustas Bihari osariigis Patna lähistel. Suri 72 aasta vanuselt, 5.-6. saj eKr. Mahāvīra elu ja õpetused on tähendatud üles džainistlikes pühakirjades.
Usutakse, et Mahāvīra pani oma eluajal aluse džainistlikule kogudusele, kuhu kuulus 36 000 nunna ja 14 000 munka ning 318 000 naissoost ja 159 000 meessoost ilmikjärgijat. Peagi pärast Mahāvīra surma koondusid džainistidest erakud kogudusteks. Andnud vande loobuda omandist, sõltusid mungad nendega samu, vägivallatuse ja taimetoitluse väärtusi jagavate ilmikute almustest ning seetõttu tekkisid tõenäoliselt džainismi ajaloo üsna varases faasis ka ilmikute kogudused. 5. sajandiks olid annetused sedavõrd suurenenud, et saadi ehitada uhkeid kloostriruume. 11. sajandil oli ilmikute ülalpidamisel hulk mungakogudusi. Iga kogudust juhtis ātšārja ehk õpetaja.
Peagi rändasid džainistid India kirdealadelt ka teistesse piirkondadesse, sel moel järgisid erakud vannet elada kodutuna, kaupmeestest ilmikud aga taotlesid majanduslikku kasu. Ühed neist liikusid läände, teised lõunasse. Suurt kasu lõikas džainism kuningakodade toetusest – džainistlikud askeedid sõlmisid sidemeid kuninglike eestkostjatega, kes pakkusid džainistlikele kogukondadele kaitset ning aitasid kaasa džainismi edule. Kuningliku eestkoste all omandas džainism Põhja- ja Lõuna-Indias rikkusi ja poliitilist mõjujõudu. 13. sajandil aga hakkas džainismi mõju kasvava muslimivõimu ja hinduistliku bhakti liikumise survel hääbuma.
Buddha nägemuses edasisest arenguteest oli kesksel kohal munkade (paali k. bhikkhu) ja nunnade (paali k. bhikkhunī) kogukond ehk sangha. Juba Buddha eluajal asutati kloostreid ehk vihaarasid (paali k. vihāra) ning pandi alus kloostrikorrale (seega olid kloostrid olemas ca. 500 eKr), et edendada sangha olemuseks ja Buddha õpetatud kaheksaosalist teed mööda kulgemiseks vajalikku rahu ja harmooniat. Buddha ei määranud endale järeltulijat, ta kuulutas korduvalt, et tema järeltulijaks on dhamma-vinaya ehk tema enda andtud õpetus (paali k. dhamma) ja käitumisjuhised (paali k. vinaya).[1] Üsna pea pärast Buddha surma hakkasid väheõppinud ja vanemas eas ordineerunud bhikkhud kuulutama, et teatud reegleid pole vaja enam järgida, kuna Buddha on surnud. Sealt arendes ajapikku skisma, mille tagajärjel eraldus väike grupp bhikkhusid, kes hakkasid ennast nimetama suureks sõidukiks ehk teeks (mahajaana) ja kõiki teisi, st Buddha origenaalsanghat (halvustavalt) madalamaks ehk väiksemaks sõidukiks (hinajaana). Tekkinud uutest mahajaana gruppidest arenesid edasi uued liinid, kus ei peetud oluliseks Buddha autentse õpetuse säilimist, vaid kus pooldati erinevaid kloostrikorra variante. Nii tekkisid erisugused kloostritraditsioonid.
Tuntuim ja ainus varasest India kloostritraditsioonist tänaseni elanud vool on theraavada ("vanemate õpetus"), mis tänapäeval on säilinud peamiselt Sri Lankal, Tais, Kambodžas ja Myanmaris (Birmas).
Kui algselt olid budismis skismade põhjusteks peamiselt lahkarvamused moraali- ja käitumisjuhiste (vinaya) teemadel, siis aegade jooksul eraldunud koolkondades tekkinud sega-õpetuste mõjul (mis polnud Buddha antud) tekkinud ideed lõid lahkarvamusi ka õpetuslikes seisukohtades.
Algselt pühitses inimesi munkadeks ja nunnadeks vaid Buddha ise kuid hiljem, sangha kasvades, andis ta pühitsemise õiguse edasi sangha pühitsetud liikmetele.
Buddha munkade puhul on kolm suurimat austuse objekti Buddha, dhamma ja sangha.
Sikhismis on munklus keelatud. Seetõttu ei ole olemas sikhide mungakogudusi ega vennaskondi. Sikhid ei usu ühiskonnast loobumisse ja sihituisse jumalaotsinguisse metsade eraldatuses, hüljates oma kohustused kogukonna ees. Kõik sikhide kümme guru (välja-arvatud 8-aastasena surnud Har Krišnani) olid abielus, näidates isikliku eeskujuga, kuidas elada majaperemehena.
Islam ja judaism
[muuda | muuda lähteteksti]Nendes religioonides ei ole kujunenud munkluse traditsiooni. Üks põhjustest on, et nendes religioonides on esikohal pere rajamine ja uskliku kogukonna paljunemise tagamine. Islami usus on aga üksikisikuid, kes elavad nagu mungad.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mahāparinibbānasutta, DN 16
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Andresen, Carl; Ritter, Adolf Martin: Kristluse ajalugu, I/1. Vana aeg. Tartu, 1998.
- Dinzelbacher, Peter; Hogg, James Lester: Kristlike ordude kultuurilugu. Tartu, 2004.
- Eesti entsüklopeedia, 6. Tallinn, 1992.
- Frank, Karl Suso: Geschichte des christlichen Mönchtums. 5. Auflage. Darmstadt, 1996.
- Heussi, Karl. Der Ursprung des Mönchtums. Tübingen, 1936.
- Partridge, Christopher: Maailma usundid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006.
- Võõbus, A.: Munklus Süürias, Mesopotaamias ja Pärsias kuni X sajandini, selle ajalooline areng ja kultuurilooline tähendus. Aja- ja kultuurilooline uurimus Süüria munkluse kujunemisest, vormidest, iseloomust ja tähendusest jakobiitide kui nestoriaanide juures. Tartu, 1942.