'''Tekst''' ([[ladina keel]]es ''textum'') on kitsamas tähenduses [[kirjakeel]]e piiratud ja kontsentreeritud [[vorm]]. Laiemas tähenduses võib tekstina mõista igasugust kirjalikku [[informatsioon]]i. Kirjakeele areng on andnud võimaluse vormistada ja säilitada suulise kultuuri pärandit tekstina. Suur osa ajaloolisest teabest pärineb kirjalikest allikatest.

Teksti olemasolu põhineb [[kiriKiri (keeleteadus)|kirjal]], mille [[märk]]ide abil on võimalik kodeerida [[foneem]]e, [[silp]]e, [[sõna|sõnu]], [[arv]]e, [[heli]]sid jne. Erinevates kultuurides ja valdkondades on kasutusel erinevad [[märgisüsteem]]id, [[alfabeet|alfabeedid]]. Teksti üheks oluliseksolulisemaks omaduseks on [[lineaarsus]].

Informatsiooni võimet eksisteerida tekstina nimetatakse [[tekstuaalsus]]eks, mida uurib [[tekstilingvistika]]. [[Robert-Alain de Beaugrande]] ja [[Wolfgang Ulrich Dressler]] on 1981. aastal sätestanud terve rea tekstuaalsusekriteeriume: ühest küljest teksti enda tunnused nagu [[teksti kohesioon|kohesioon]] ja [[koherentsus (keeleteadus)|koherentsus]] ning teiselt poolt [[kommunikatsioon]]iga seotud tunnused nagu [[intentsioon]], aktsepteeritavus, informatiivsus ja situatsioonilisus.

Situatsiooniga seotud tekstuaalsusekriteeriumide raames vaadeldakse tekste aspektist, kuidas saatja (''Sender'') loob selle teatud eesmärgiga (intentsioon) ning/või vastuvõtja (''Empfänger'') seda aktsepteerib. Et tekst oleks vastuvõtjale aktsepteeritav, sõltub sellest, kas tekst suudab luua oma kujuteldava maailma ja annab edasi selle situatsioone (situatsioonilisus) ning kas see sisaldab informatsiooni oodatud ja ootamatute, tuntud ja tundmatute elementide ja suhete kohta (informatiivsus). Dadaistide näitel ka esmapilgul mittekohesiooniline ja mittekoherentne tekst võib olla aktsepteeritav, kui vastuvõtja jõuab järeldusele, et saatja taotluseks on edastada üllatavat, normist kõrvale kalduvaid elemente sisaldavat teksti.