Alawi Sultanaat
See artikkel räägib Marokost enne koloniaalperioodi. Šiiaislami sekti kohta vaata artiklit Alaviidid. Praeguse Maroko kuningapere kohta vaata artiklit Alawi dünastia. Alawi Sultanaat (ametlikult Sharifiani Sultanaat (araabia keeles السلطنة الشريفة) või Maroko Sultanaat) oli riik praeguse Maroko aladel, mida valitses Alawi dünastia alates oma võimuletulekust 1660. aastatel kuni 1912. aasta Fesi lepinguni, millega Marokost sai Prantsusmaa protektoraat.
|
Alawi Sultanaat 1666–1912 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | Monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Sultan |
Al-Rashid (esimene, 1666–1672) Abd al-Hafid (viimane, 1908–1912) | ||||
| Pealinn |
Fès Meknes Marrakech | ||||
| Religioon | Sunni islam | ||||
| Rahvaarv | 2 689 000 (1820) | ||||
| Peamised keeled |
Araabia Berberi | ||||
| |||||
Tänapäevalgi võimul olev Alawi dünastia on pärit Tafilalti piirkonnast ning tõusis võimule pärast Saadi Sultanaadi varisemist 17. sajandil. Kogu riigi üle suutis esimesena kontrolli kehtestada sultan Al-Rashid (võimul 1666–1672). Sultaniriigi hiilgeaeg oli tema troonipärija Ismail Ibn Sharifi ajal 1672–1727.
Pärast Ismail Ibn Sharifi surma oli Marokos erinevate sultanite valitsusaegadel segane periood, mida iseloomustas poliitiline ebastabiilsus. Tugev sultanivõim taaskehtestati Mohammed ben Abdallahi ajal 1757–1790. Aastal 1830 muutus olukord piirkonnas taas rahutuks, kuna Prantsusmaa tungis Alžeeriasse ning algas Aafrika jagamine Euroopa suurriikide vahel.
Maroko iseseisvus kestis 1912. aastani, mil sellest sai Prantsusmaa protektoraat. Alaviidi sultanid jäid de jure võimule, kuid reaalset võimu neil ei olnud. Maroko taasiseseisvus 1956. aastal kui võimul oli Mohammed V. Aasta hiljem võttis ta endale kuninga tiitli ja Marokost sai kuningriik.