Silp
Silp on ühest või mitmest häälikust koosnev kõne rütmiüksus. [1]
Kõnelemisel peab kõnelejal olema hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata, mistõttu häälikud ei saa üksteisele järgneda korrapäratult, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Selle tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine, mille alusel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks. [2]
Silbi struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]Silbil on igas keeles kindel struktuur, mis tähendab, et see koosneb mitmest osast. Silbi osasid on kolm: silbi algus, silbi tuum ja silbi lõpp ehk kooda. Neist kolmest on kõige helilisem komponent tuum, milleks eesti keeles saab olla vaid vokaal. Silbi alguses ja lõpus esinevad konsonandid. Kaashäälikud ehk konsonandid üksi silpi ei moodusta. See tähendab, et tuum on ühtlasi silbi kohustuslik osa, kuid silbi algus ja lõpp võivad puududa. Eesti keeles on alguskonsonandita silbid tavaline nähtus, lõpukonsonandita silbid aga veelgi. [3]
Silbi tüübid
[muuda | muuda lähteteksti]Olenevalt silbi kooda olemasolust, on võimalik silpe jagada lahtisteks silpideks ja kinnisteks silpideks. Lahtine silp lõppeb vokaaliga ehk koodakonsonant puudub ning kinnine silp lõppeb vokaalile järgneva koodakonsonandiga. Mõnikord on silbi tuuma käsitletud lühikese vokaalina, seejuures pikka monoftongi ja diftongi on peetud esimese komponendi silbi tuumaks ja teist komponendi koodaks. Näiteks sõnas saime on esimese silbi tuum vokaal /a/ ja kooda vokaal /i/. Laiemalt levinud käsitluses peetakse aga silbi tuumaks vokaali sõltumata selle pikkusest. Seeläbi jagunevad silbid pikkuse ja koodakonsonandi olemasolu alusel kolmeks: lühike lahtine silp, pikk lahtine silp ning pikk kinnine silp. Järgnevalt on toodud selgitavad näited igale silbitüübile: [3]
| Silbi tüüp | Näited |
|---|---|
| Lühike lahtine | sa-da, kä-ru, u-ba |
| Pikk lahtine | lau-lu, saa-da |
| Pikk kinnine | met-sa, ok-sa, saa(t)-te |
Silbitamise reeglid
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid:
- üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu;
- kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti;
- (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us – ava on tüvi, us on tuletusliide;
- kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi-us-te;
- liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps;
- silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide – 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri silpi võib kuuluda ka esimene vokaal);
- liitvõõrsõnu võib silbitada kahte moodi: kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu, nt fo-to-graaf ~ fo-tog-raaf, te-le-skoop ~ te-les-koop, de-pres-si-oon ~ dep-res-si-oon; kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana, nt des-in-fekt-si-oon (mitte de-sin-fekt-si-oon), sub-troo-pi-ka (mitte subt-roo-pi-ka), mo-no-gramm (mitte mo-nog-ramm).[1]
Silp ja rõhk
[muuda | muuda lähteteksti]Rõhk on silbiga seotud peaasjalikult kõne rütmilisuse kaudu, mille tagavad kõnevoolus vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid. Eesti keeles esineb kolm erineva rõhulisuse astmega silpi: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Rõhuline silp, olgu selleks kas pea- või kaasrõhuline silp, moodustab sellele vahetult järgnevate rõhutute silpidega kõnetakti.
Pearõhk on eestikeelsete sõnade puhul harilikult esimesel silbil. Nii on see näiteks sõnade kaunistama või kala puhul. Pearõhk võib olla ka mujal kui esimesel silbil, seda enamasti võõrsõnades nagu illusioon või fantaasia. Kaasrõhk langeb tavaliselt mõnele muule silbile kui esimesele, näiteks paarituarvulistele silpidele (st kolmandale või viiendale silbile). Silp saab olla rõhutu juhul, kui see on sõnavormis viimane, näiteks ka-vala.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Silbitamine ja poolitamine". Eesti õigekeelsuskäsiraamat. 5. veebruar 2019. Vaadatud 12. novembril 2023.
- ↑ Erelt, Tiiu; Erelt, Mati; Ross, Kristiina (2020). Eesti keele käsiraamat (uuendatud trükk). Tallinn: EKSA. Lk 52–53.
- ↑ 3,0 3,1 Asu, Eva Liina; Lippus, Pärtel; Pajusalu, Karl; Teras, Pire (2016). Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 121–122.
- ↑ "Rõhk". Eesti keele käsiraamat. 2007. Vaadatud 12. novembril 2023.