Biokütus

Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav gaasiline, vedel- või tahkekütus^[1], keemiliselt orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus.

Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka.

Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.

Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, puusüsi, õled, hein, sõnnik. Teatava tinglikkusega on biokütuseks loetud ka turvast^[1].

Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, hakkpuit, saepuru, bioloogiliste jäätmete anaeroobsel lagunemisel tekkiv biogaas.

Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie (sh raiejäätmed), heinategu, roolõikamine jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jms põllumajanduslikul kasvatamisel).

Biokütust nähakse taastumatute energiaallikate võimaliku asendajana, juhul kui biokütuste tootmisel arvestatakse keskkonnakaitsenõudeid, tootmises ei kulu rohkem fossiilenergiat kui biokütus asendab, ning tagatud on toiduga kindlustatus^[1].

Erinevalt fossiilkütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris^[1].

Biokütused Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktide järgi

Euroopa Liidus

Euroopa Liidu riikides on eesmärgiks saavutada õhu kvaliteedi tase, mis ei suurendaks negatiivset mõju ja ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale. Selleks on kehtestatud mootorikütustele kvaliteedinõuded, milles määratakse ka mootoribensiinis sisalduva biokütuse osakaal. Biokütustel on oluline osa kliima kaitsmisel, sest võrreldes tavapäraste kütustega tekitavad praegu kasutatavad biokütused vähem kasvuhoonegaase. Biokütuste kasutamiseks vajalikud toormaterjalid on ajapikku taastuvad ja nii panustatakse naftavarude säästmisele.

Transpordis mootorikütustena kasutatavad biokütused on määratletud Euroopa Liidu direktiivi 2003/30/EÜ artikli 2 lõike 2 kohaselt. Biokütusteks loetakse järgmisi biomassist toodetud vedelaid või gaasilisi transpordis kasutatavaid kütuseliike:

bioetanool – biomassist ja/või jäätmete orgaanilisest osast toodetud etanool;
biodiislikütus – taimsetest või loomsetest õlidest toodetud diislikütuse kvaliteediga metüülester;
biogaas – biomassist anaeroobse kääritamisega toodetud metaangaas (CH₄ 50–70%, ülejäänud CO₂ ja mõne protsendi ulatuses muid gaase, O₂, H₂S);
biometaan – puhastatud biogaas, mille metaani sisaldus vastab maagaasi kvaliteedile (CH₄ 98%);
biometanool – biomassist toodetud metanool;
biodimetüüleeter – biomassist toodetud dimetüüleeter;
bio-ETBE – bioetanooli baasil toodetud etüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks ETBE-s loetakse 47%;
bio-MTBE – biometanooli baasil toodetud metüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks MTBE-s loetakse 36%;
sünteetiline biokütus – biomassist toodetud sünteetilised süsivesinikud või nende segud;
biovesinik – biomassist ja / või jäätmete orgaanilisest osast toodetud vesinik;
puhas taimeõli – õlikultuuridest pressitud, ekstraheeritud või muul viisil saadud keemiliselt modifitseerimata toor- või rafineeritud õli.

Eestis

Eesti Vabariigi "Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse" § 19 lõikes 14 määratletakse biokütus läbi kaupade nomenklatuurikoodide. Vastavalt Euroopa Liidu kliimaeesmärkidele ja Eesti seadusandlusele peavad Eesti kütusemüüjad alates 1. aprillist 2019 hakkama tanklates pakkuma varasemast suurema biokomponendi osakaaluga mootoribensiini ja diislikütust.

Seni on tanklates pakutud etanoolisisalduseta mootoribensiini ja kuni 5% etanoolisisaldusega pliivaba mootoribensiini. Õhu kvaliteedi nõuete täitmiseks tuleb tanklatel hakata pakkuma lisaks tavapärasele ka suurema biokütuse osakaaluga mootoribensiini, mida teatakse kui E10 ehk kuni 10% etanoolisisaldusega pliivaba mootoribensiini. E10 mootoribensiini tankuril peab olema kindlasti vastav märgistus.

Biokomponendid kütustes

95E10 – võib kasutada piiranguteta sõidukitel, mille puhul on olemas sõiduki tootja heakskiit – E10 mootoribensiin sobib kõikidele uutele sõidukitele. Vanemate sõidukite jaoks on Eesti Õliühing ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit (AMTEL) koostanud tabeli [2], et anda ülevaade, kas autotootja on andnud 95E10 kasutamiseks heakskiidu.

98E5 – mootoribensiin 98E5, milles on kuni 5% etanooli, on sobilik kasutamiseks kõikides bensiinimootoriga autodes.

Diislikütus B7 – diislikütus, mis sisaldab kuni 7% biodiislikütust FAME on sobilik kasutamiseks kõikides diiselmootoriga autodes. Diislikütus, millesse on lisatud biokomponenti HVO, on sobilik kasutamiseks kõikides diiselmootoriga autodes ilma mahupiiranguta.

Biokomponendiga kütuste kasutamine muudes mootorites

Aia- ja metsatehnikas on soovitatav kasutada keskkonna- ja mootorisõbralikumat alküülaatbensiini või mootoribensiini 98E5. Paadimootorites on soovitatav kasutada mootoribensiini 98E5.

Kütusekulu ja võimsus

Kütusekulu

Kui vaadelda kütusekulu tavapäraselt ehk liitrites 100 km kohta, võib 95E10-le üleminekul oodata kütusekulu väikest suurenemist. See tuleneb etanooli energiasisaldusest, mis on ligi kolmandiku võrra väiksem fossiilse mootoribensiini energiasisaldusest.

Diislikütuse puhul kütusekulu B7-le üleminekul ei suurene, kuivõrd biodiislikütuse energiasisaldus on fossiilse diislikütusega samaväärne.

Võimsus

95E10 ei suurenda ega vähenda automootori võimsust 95E5-ga võrreldes, kuna mootoribensiini oktaaniarv on sama.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)

Välislingid

[SEI-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)

[1]