Osmanite riik

Osmanite riik 1299–1922
Osmanite riigi lipp Osmanite riigi vapp
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Söğüt (1299–1335) Bursa (1335–1363) Adrianoopol (1363–1453) Kostantiniyye (1453–1922)

Osmanite riik (osmanitürgi keeles دولت عليه عثمانیه Devlet-i ‘Alīye-yi ‘Osmānīye, 1876. aastast ametlikult عثمانلى دولتى ‘Osmānlı Devleti, 'Osmanite Riik') oli paljurahvuseline riik, mis sai nime Osmanite dünastia järgi. Teiste Euroopa keelte eeskujul on eesti keeles varem kasutatud ka nimekujusid Otomani/Ottomani/Ottomanide impeerium/riik jts (araabiakeelsest kujust عثمان ‘Uthmān), kuid praeguses kirjakeele normis neid õigeteks ei peeta.

Riigi järgi on nimetatud ka türklasi (teistest turgi hõimudest eristamiseks) osmaniteks või osmanitürklasteks.

Kujunemislugu

Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat, mil Osman I kuulutas end Seldžukkide riigi valitsejaks. Hiilgeaegadel hõlmas riik suure osa Kagu-Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, ulatudes Gibraltari väinast Kaspia mere ning Pärsia laheni.

Osmanite riigi pealinnaks sai Kostantiniyye (endine Konstantinoopol, tänane İstanbul), mille Osmanid vallutasid 1453. aastal.

Riigivalitsemine

Osmanite riigi valitsejad kandsid 1383. aastast sultani tiitlit, Osmanite riigi esimesed valitsejad kandsid bei tiitlit. Esimesena kuulutas end sultaniks Murad I. 1922. aastal lõppes sultanite võim ja Türgi iseseisvussõja järel kuulutati 1923. aastal välja praegune Türgi Vabariik.

Teine võimas institutsioon Osmanite riigivalitsemises oli haarem. Haaremit valitses sultani ema, kes sekkus ka riigi poliitikasse. Tema järel tähtsuselt teine oli sultani naine või ta esmasündinud poja ema, ja nende järel tulid sultani ülejäänud neli naist.

Ajalugu

Anatoolia vallutamine

Osmanite beiliki valitsetud alad Osman I ajal 1324

1299. aastal tungisid Osman I väed Bütsantsi riigi Nikomeedia aladele, nende vastu võitlemiseks palkas Bütsantsi keiser Andronikos II (võimul 1282–1328) Euroopas ja Sitsiilia sõdades kuulsust kogunud Kataloonia palgasõdurid (Magna Societas Catalanorum). Väike-Aasias seisid osmanite vastu vaid kindlustatud linnad: Nicaea, Nikomeedia, Bursa, Sardis, Philadelphia, Magnesia. Osmanite bei Osman juhitud armee võitis 27. juulil 1302 Konstantinoopoli lähedal toimunud Bapheuse lahingus ülekaalukalt Bütsantsi sõjaväge. Selle lahinguga langes enamik Bitüüniast – Anatoolia poolsaare Bosporuse väinade poolsest loodeservast – lõplikult Osmanite kätte.

Bütsantsi, Balkani ja Osmanite Anatoolia alad, 1355

1329. aastal Nicaeat piiranud Orhan I ja Bütsantsi keisri Andronikos III ning Katalaani palgasõdurite Pelekanoni lahingu ning sellele järgnenud Bütsantsi vägede taganemine oli esimene Osmanite ja Bütsantsi välilahing, mis lõppes Bütsantsi vägede taganemisega. 1332. aasta märtsis alistus ka Nicaea.

Osmanite riik Orhan I ajal (1361)

14. sajandiks oli Bütsantsi ehk Ida-Rooma riik nõrgenenud ja pärast keiser (1328–1341 Andronikos III surma haaras Bütsantsi riiki laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347). 14. sajandi lõpus alustasid Osmanid vallutusi Balkani poolsaarel.

Osmanite riigi laienemine, sultan Murad I (1361–1389) valitsemisajal

Serbia tsaaririigi vallutamine

Serbia tsaari Stefan Uroš V (1355–1371) lagunev Serbia tsaaririik osutas võimsatele Osmanitele vähest vastupanu. Killustatud riigi vägesid võitsid Osmanid aastal 1371 Maritsa lahingus, tehes vasallideks lõunapoolsed kubernerid, ja varsti pärast seda tsaar suri. Kuna Uroš oli lastetu ja aadel ei suutnud kokku leppida õiguspärases pärijas, jätkasid tsaaririigi valitsemist poolsõltumatud provintsiisandad, kes olid sageli üksteisega vaenujalal. Kõige võimsam neist, Lazar, praeguse Kesk-Serbia hertsog (mis ei olnud veel Osmanite võimu all), seisis aastal 1389 Osmanitele vastu Kosovo lahingus ja sellele järgnes Serbia langus.

Saksa kaart 19. sajandist, mis näitab Bulgaariat Serbia vasallina

Lazari poeg Stefan Lazarević järgnes Morava Serbia valitsejana, kuid aastaks 1394 muutus Osmanite vasalliks. Aastal 1402 ütles ta lahti Osmanite ülemvõimust ja hakkas Ungari liitlaseks; järgnevaid aastaid iseloomustas Osmanite ja Ungari võimuvõitlus Serbia territooriumi üle. Aastal 1453 vallutasid Osmanid Konstantinoopoli ja aastal 1459 Serbia annekteeriti.

Bulgaaria tsaaririigi vallutamine

Teine Bulgaaria tsaaririik, tsaar Ivan Aleksanderi valitsemisajal (1331–1371)

Teise Bulgaaria tsaaririigi tsaari Ivan Aleksanderi katsed tõrjuda osmaneid 1340. aastate lõpul ja 1350. aastate alguses nurjusid pärast kahte kaotust, milles tema vanem poeg ja järglane Mihhail Asen IV ja tema teine poeg Ivan Asen IV võib-olla tapeti.

1371. aastal võitsid osmanid suurt kristlikku armeed Tšernomeni lahingus, nad pöördusid kohe Bulgaariasse ja vallutasid Põhja-Traakia, Rodope mäed, Kostenetsi, Ihtimani ja Samokovi, piirates Ivan Šišmani võimu maadega Balkani mägedest põhjas ja Sofia orus. Suutmata vastu panna, oli Bulgaaria monarh sunnitud saama osmanite vasalliks. Osmanite retked taastusid 1380. aastate algul ja kulmineerusid Sofia langemisega. Samaaegselt oli Ivan Šišman aastast 1384 hõivatud sõjaga Valahhia vastu. Kaks venda ei teinud osmanite sissetungi tõrjumiseks koostööd. Vaatamata tugevale vastupanule hõivasid osmanid aastal 1388 arvukalt tähtsaid linnu ja kindlusi ning viis aastat hiljem vallutasid pärast kolmekuulist piiramist Tǎrnovo. 1395. aastal võtsid Bayezid I juhitud osmanid viimase kindluse Nikopoli. Aastal 1396 ühines Ivan Sratsimir Ungari kuninga Sigismundi Nikopoli ristisõjaga, kuid pärast kristliku armee (Ungari, Horvaatia, Bulgaaria, Valahhia, Prantsusmaa, Inglismaa, Burgundia, Saksa, Johanniitide ordu) lüüasaamist Nikopoli lahingus marssisid osmanid kohe Vidini peale ja hõivasid selle, lõpetades keskaegse Bulgaaria riigi. Aastatel 1395–1396 jõudsid Osmanite väed Ungari aladeni ja olid vallutanud Põhja-Bulgaaria, Dobrudža ja Vidini.

Vallutuste algusaega langeb ka Osmanite vägede kergratsaväe šipahhide kõrval kuulsaima sõjajõu jalaväe (janitšaride) väeosade loomine 1365. aastal, sultan Murad I poolt. Janitšaride väeosad komplekteeriti järgnevalt osmanite poolt alistatud maade – Bulgaaria, Serbia, Ukraina, Albaania, Armeenia, Kreeka, Gruusia, Bosnia aladelt sundkorras andamina nõutud noorukitest.

Nikopoli ristisõda

Nikopoli lahingu kaart

 Pikemalt artiklis Nikopoli ristisõda

Moslemitest Osmanite vallutuste piiramiseks Kesk-Euroopas ja 1394. aastast osmanite valdustest piiratud Konstantinoopoli toetamiseks kavandasid Lääne-Euroopa kristlikud valitsejad ristisõda, mille põhijõud koosnesid Prantsusmaa, Inglismaa, Burgundia, Saksa ning Ungari aladelt Ungari ja Horvaatia kuninga Sigismundi, Burgundia hertsogi ja Neversi krahvi Jean Kartmatu, Reini pfaltskrahvi Ruperti ja Katzenelnbogeni krahvi Eberhardi juhtimisel. Ristisõdijaid toetasid merele Venezia, Genova ja Johanniitide ordu laevastik Mustalt merelt Doonau suudmes.

Ristisõdijate sõjakäik algas Vidini ja Rahova vallutamisega, kuid sultan Bayezid I tugevdas kaitset Traakiast toodud vägedega ning asus kaitsele hästi kindlustatud Nikopoli kindluse juures ning linna kaitsvate osmani vägede piiramine ei olnud edukas. Bayezid I väed saabusid linna lähedale 25. septembril. Lahingus arvuliselt võrdsete osapoolte vahel sai otsustavaks ristisõdijate poolt ühise juhtimise puudumine ning ristisõdijate väed purustati, neid langes ligi 10 000. Hulk nimekaid Prantsuse ja Burgundia ülikuid langes vangi (sh Jean Kartmatu) ning vabastati hiljem suure lunaraha vastu.

Timuri vallutus

Timuri sõjakäik Anatooliasse, 1400

Timuri impeerium 1405. aastal

14. sajandi lõpus põrkusid Osmanite laienemisplaanid killustunud Mongolite riigi Tšagatai riigi osas 1369. aastal võimu haaranud Turkestani valitseja Timuriga (1336–1405), kes oli vallutanud Delhi sultanaadi ja pööras seejärel tähelepanu läände. Osmanid olid Il-Khaani nõrkust kasutades 1300. aasta paiku alistanud kogu Väike-Aasia, endised Mongolite riigi alad. 1389. aastal asus troonile Bayezid I, kelle juhitud väed võitsid korduvalt Bütsantsi. Edasi lõi ta liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur aga lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja seejärel verises Ankara lahingus 1402. aastal ka Osmanite ja nende Serbia vasallide väe. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Kogu Lääne-Aasia tunnustas Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

Sultan Bayezid I surma järel 1403. aastal algas tema poegade vahel võimuvõitlus (nn Osmanite interreegnum, 1402 või 1403–1413). Esialgu olid võitluses edukaimad Süleyman ja İsa, kes said oma võimu alla Osmanite valdused vastavalt Euroopas (pealinnaga Edirnes) ja Aasias (pealinnaga Bursas). Tulevase Mehmed I võimu all olid esialgu vaid mõningad alad Kesk-Anatoolias, kuid tema positsioon paranes pärast Timuri surma 1405. aastal, misjärel tal õnnestus mitmed naaberemiraadid Anatoolias oma vasallideks teha. Samal aastal võitis ta ka İsa ja sai kõigi Osmanite Aasia-valduste valitsejaks. Järgnevatel aastatel toetas ta venna Musa võitlust Süleymani vastu Euroopas, kuni too 1411. aastal Süleymani võitis ja Edirne valitsejaks sai. Seejärel puhkes võimuvõitlus Musa ja Mehmedi vahel, milles viimane osutus edukamaks: 1413. aasta 5. juulil toimunud Çamurlu lahingus praeguse Bulgaaria aladel võitis ta Musat ja sai seejärel kõigi Osmanite valduste isandaks. Mehmedi võidule aitas olulisel määral kaasa see, et ta sõlmis liidu Bütsantsi keisri Manuel II-ga, kellega Musa oli konflikti sattunud ja isegi Konstantinoopolit piiranud.

Varna ristisõda

 Pikemalt artiklis Varna ristisõda

1430. aastal naasid osmanid oma endise kõigi Doonaust lõuna pool asuvate alade kontrolli all hoidmist hõlmava poliitika juurde ja aastal 1432 hakkas sultan Murad II korraldama rüüsteretki Transilvaaniasse. Rünnakud intensiivistusid pärast seda, kui Saksa-Rooma keiser Sigismund 1437. aastal suri. 1439. aasta lõpus kapituleerus serblaste pealinn Smederevo ja sultanil õnnestus teha Serbia despootkonnast Osmanite riigi provints. 1440. aastal piiras Murad II Ungari peamist piirikindlust Belgradi.

Rooma paavst Eugenius IV kuulutas 1443. aastal välja ristisõja moslemite Osmanite riigi vastu. 10. novembril 1444 Varna lahingus purustasid Türgi väed sultan Murad II juhtimisel Poola ja Ungari ühendväe, mida juhtisid Władysław III ja János Hunyadi. Lahingus olid kristlikud väed kolmekordses arvulises vähemuses ning kaotusele aitas kaasa asjaolu, et Veneetsia ja Kirikuriigi laevastik ei blokeerinud Dardanelle, nagu nad olid lubanud.

Kreeka vallutamise algus

Kauge asukoha tõttu ei ohustanud Osmanite riik tol perioodil eriti Moreat, samuti oli hääbumas Ahhaia vürstiriigi võim, mille arvelt Morea laiendas oma territooriumi peaaegu kogu Peloponnesoseni. 1416. aasta sõjakäigul vallutas Theodoros suure osa Ahhaia vürstiriigi jäänustest, mis 1407. aastast oli Veneetsia protektoraat. 1423. aastal tabas Peloponnesost osmanite sõjakäik.

1446. aastal hävitas Osmanite sultan Murad II Hexamilioni müüri Kórinthose maakitsusel, millega avas türklastele tee poolsaarele. Tema järeltulija Mehmed II vallutas 1453. aastal Konstantinoopoli. Moreasse tungisid Türgi väed Turahan Bei juhtimisel. Despootide saamatus valitsemisel viis albaanlaste mässuni, mille mahasurumiseks kutsusid nad kohale Osmanite väed. Mitmed mõjukad Morea kreeklased ja albaanlased sõlmisid sultaniga aga hoopis rahu. Vennad said veel mõned aastad despootkonda valitseda, kuid võimetus maksta sultaniga iga-aastast tribuuti ja vastuhakk Osmanite võimule, viis selleni, et Mehmed tuli 1460. aastal oma vägedega Moreasse. Demetrios langes vangi ning Thomas pääses pakku. Suve lõpuks olid osmanid alistanud sisuliselt kõik kreeklastele kuulunud linnad.

Konstantinoopoli vallutamine

 Pikemalt artiklis Konstantinoopoli piiramine (1453)

Maal Konstantinoopoli piiramisest (1453)

Mehmed I valitsusajal tugevnes Osmanite riik oluliselt: ta vallutas osa Albaaniast ja allutas mitu Anatoolia piirkonda Osmanite ülemvõimule. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid. 1453. aasta 2. aprillil piiras Mehmed II 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse. Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel langes Konstantinoopol türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.

Kreeka vallutamine

Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist

Konstantinoopoli langemise järel jäi Bütsantsi viimaseks valduseks Morea despootkond (1349–1460), mis hõlmas peaaegu kogu Peloponnesose poolsaare (kutsuti keskajal Moreaks), mida valitsesid keisri vennad (despoodid). 1446. aastal sooritas Türgi sultan Murad II Osmani vägedega Moreasse sõjakäigu. Kreeklased suutsid suurte kaotuste hinnaga (laastatud maa ja 60 000 orjusse viidud inimest) pealetungile vastu seista, kuid olid sunnitud leppima vasallriigi staatusega ja pidid igal aastal sultanile suurt andamit maksma. Ebakompetentne riigijuhtimine viis talupoegade mässuni (1453–1454), mille mahasurumiseks kasutati türklaste abi. Saamatu juhtimine seejärel jätkus, mistõttu ei suudetud enam Osmanite riigile andamit maksta. Mehmed II lahendas invasiooniga mässumeelse despootkonna probleemi aastal 1460, misjärel sai Moreast Osmanite riigi provints.

Morava Serbia

Morava Serbia, 1373–1403

 Pikemalt artiklis Morava Serbia

1381. aastal toimus türklaste rüüsteretk Morava Serbiasse. See löödi puruks Paraćini linna lähistel võideldud Dubravica lahingus. Aastal 1386 juhtis Osmanite sultan Murad I ise palju suuremat väge. Lazar Hrebeljanović tõrjus Muradi Pločniki juures tagasi. Pärast Ungari kuningas Lajos I surma aastal 1382 puhkes Ungari kuningriigis kodusõda.

15. juunil 1389 võideldud Kosovo lahingus juhtis Lazar armeed, mis astus vastu Osmanite riigi tohutule sissetungiarmeele, mida juhtis sultan Murad I. Vürst Lazar, kui ka sultan Murad kaotasid lahingus oma elud. Kuigi lahing oli taktikaliselt viik, olid vastastikused rasked kaotused laastavad vaid serblastele. Lazari järglane oli tema vanem poeg Stefan Lazarević. Viis kuud pärast lahingut ründasid teda põhjast Ungari kuninga (1387–1437) Sigismundi väed. Kui türklaste vägi, mis Ungari suunas liikus, 1390. aasta suvel Morava Serbia piirile jõudis, nõustus Milica Osmanite süseräniteediga.

Horvaatia sõjad

Osmanite impeerium aastail 1481–1683. Türgi sultanite (1481–1512) Bayezid II, (1512–1520) Selim I Julma, (1520–1566) Süleyman I Toreda, (1566–1574) Selim II, (1574–1595) Murat III, (1595–1603) Mehmet III, (1603–1617) Ahmet I, (1617–1617) Mustafa I, (1617–1622) Osman II, (1622–1623) Mustafa I, (1623–1640) Murat IV, (1640–1648) Ibrahim, (1648–1687) Mehmet IV valitsusajal

Krimmi khaaniriik

 Pikemalt artiklis Krimmi khaaniriik

1475. aastaks oli Krimmi khaaniriik, mis oli moodustunud pärast Kuldhordi lagunemist, vasallisõltuvuses Osmanite riigist. Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad.

Safaviidide dünastiast šahh (1502–1524) Ismail I, ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu ning Osmanid vallutasid Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani.

Sõjad Safaviidide riigiga

Sultan Selim I valitsusajal (1512–1520) vallutasid Osmanid, 1514. aastal Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani, kui Ismail I tegi katse tungida Osmanite riiki, mis lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus.

Safaviidide riik oma suurimas ulatuses, šahh ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629)

1554. aastal aga vallutasid Safaviidid Gruusia ning 1555. aastal lõppes Türgi-Pärsia sõja Amasya rahuga, millega Aserbaidžaan läks Safaviidide ja Iraak Osmanite valdusse ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi läks Osmanitele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. 1578. taasalanud sõjategevuses vallutasid Osmanid Safaviididelt Gruusia ja Kurdistani. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutsid Safaviidid kehtestada oma võimu peaaegu kogu Gruusias.

Egiptuse vallutamine

Selim I valitsusajal (1512–1520) vallutasid Osmanid 1514. aastal Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani ning 1517. aastal Mamelukkide riigi Süüria ja Egiptuse alad ja Jeruusalemma ning Suleiman sai endale võtta ka kaliifi tiitli. Mongolite invasiooniga, mis hävitas 1258. aastaks kalifaadi põgenesid kaliifid Egiptusse, kus nad olid pelgalt usujuhid mamelukkide sultanivõimu all kuni 1517. aastani. Egiptuse vallutamise järel Selim I Sünge poolt viidi kaliif Kostantiniyyeisse. Pärast mõningast resideerimist Türgi pealinnas lasi Selim kaliifi korruptsiooni tõttu vangi heita ning omastas tema tiitli. Selimi poeg Syleiman Tore lasi kaliifi küll vangist välja, ent sundis teda vandega kõigist kaliifi õigustest loobuma. Seejärel oli kaliifi tiitel Türgi sultanite käes kuni 20. sajandi alguseni. Kaliifi all mõeldakse tavaliselt sunniitide ülemaailmse usujuhi tiitlit.

Ungari alade vallutamine

Suleiman I Tore pööras ta peatähelepanu Euroopale, alustades kohe pärast võimule saamist sõda Ungariga. 1521. aastal vallutas ta ungarlaste piirikindluseks olnud Belgradi ning 1526. aastal purustasid türklased Ungari väe Mohacsi lahingus täielikult, kuningas Lajos II langes ning riik jagunes türklaste ja Habsburgide vahel. Suleiman jätkas aga ka sõda Habsburgidega ning 1529. aastal piirasid ta väed Viini. Halbade sügisilmade tõttu see siiski ebaõnnestus. Pärast Viini sõjaretke läbikukkumist pööras Suleiman rohkem tähelepanu Aasiale, eriti võitlustele Pärsiaga, kuid kuni oma valitsusaja lõpuni tegeles ta pidevalt ka Habsburgidele läinud Ungariga, haarates seda järk-järgult enda kätte. Ka surm tabas sultanit siis, kui ta oli parajasti sõjaretkel Ungaris.

1523. aastal vallutasid sultan Suleiman I Toreda väed ka Rhodose saare, tema ajal muutus Türgi Vahemere tugevaimaks merevõimuks, see sai tugeva hoobi alles 1571. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui türklased kaotasid Lepanto merelahingu.

Osmanite riik. Abraham Ortelius, atlas "Teatrum Orbis Terarum", Antwerpen (1570)

Vahemeresaarte vallutamine ja Püha Liiga sõda

1551. aastal ründasid osmanid arvukate jõududega Maltat, ent ei suutnud vallutada Malta orduvägede poolt kaitstud saart, kuid vallutasid Tripoli linna Põhja-Aafrikas. 1565. aasta kevadel ründas kolmekümnetuhandeline osmanite armee kuutsada Maltal asuvat rüütlit, kellel olid abiks veel seitse tuhat muud sõdurit. Malta ordut toetas merelt Aragoni ja Kastiilia kuninga Felipe II Hispaania laevastik. Suve lõpuks pidid osmanid edutult taganema. Malta ordu laevastik arenes Euroopa merekilbiks, kindlustades Euroopa kristlaste alustele kaitse ja rünnates vaenlaste laevu – 17. sajandi esimesel poolel saavutasid ordurüütlid kaheksateist suurt võitu vaenlaste üle, ordu laevastikku peeti parimaks Vahemerel.

Lepanto merelahing

1571. aastal vallutasid Selim II Osmanite väed Veneetsia Stato da Mare osa Küprose, mille Veneetsia garnison Küprosel Famagustas alistus 15. augustil. Juulis-augustis 1571 kogunesid Sitsiilias Messina esisel kristlaste Püha Liiga merevägi - koondades Hispaania, Veneetsia, Kirikuriigi, Genova, Savoia ja Malta sõjalaevastikke. Kreeka Pátrase lahest itta sõudes põrkus nende laevastik endast märksa suurema Osmanite laevastikuga Lepanto (praeguse Nafpaktose) juures. Püha Liiga laevastik koosnes kokku 206 galeerist ja kuuest galeassist (kahurigaleerist), Osmanite laevastikku kuulus 230 galeeri ja 56 väiksemat galiotti. Neljatunnise merelahinguga 7. oktoobril 1571 löödi osmanite laevastikku. Püha Liiga kaotas lahinguga 50 galeeri, Osmanite laevastik kaotas aga kokku 210 laeva, neist 130 langes vastaste kätte. Osmanite laevastik, ehitati küll mõne aastaga jälle üles, aga nüüd polnud enam piisavalt mehi, et laevu mehitada, ning laevastik keskendus pigem Istanbuli kaitsmisele.

Suur Türgi sõda

Poliitiline olukord aastal 1699 (pärast Karlowitzi rahu sõlmimist). Habsburgide monarhia alad on tähistatud helesinise, helehalli ja oranžiga ning Osmanite riigi valdused on tähistatud roosa, helerohelise ja tumehalliga

 Pikemalt artiklis Suur Türgi sõda

Püha Liiga ja Osmanite riigi vahelise Suure Türgi sõja lõpetanud Karlowitzi rahu tähistas Osmanite riigi valitsemise lõppemist suuremas osas Kesk-Euroopas ja nende impeeriumi languse algust. Pärast sajanditepikkust laienemist oli tegemist esimeste territoriaalsete kaotustega Osmanite riigi jaoks. Habsburgid said Osmanite riigilt Egiri ejaleti, Varadi ejaleti, suure osa Budini ejaletist, Timişvari ejaleti põhjapoolse osa ja osa Bosnia ejaletist. Need alad vastasid suurele osale Ungari, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia ja Slavoonia aladele. Transilvaania vürstkond jäi nimeliselt küll sõltumatuks, kuid oli siiski Austria kuberneride otsese valitsemise all. Poola sai tagasi Podoolia. Veneetsia sai suurema osa Dalmaatsiast koos Moreaga ehk Peloponnesose poolsaarega.

Osmanite kätte jäid nii Belgrad ja Temesvári banaat (tänane Timișoara) kui ka süseräänsus Valahhia ja Moldova vürstiriigi üle. Karlowitzis kokku lepitud vaherahu alusel kestsid läbirääkimised Moskooviaga veel aasta ja kulmineerusid 1700. aasta Konstantinoopoli rahuga, millega sultan loovutas Peeter I-le Azovi piirkonna. Moskoovia oli aga 11 aastat hiljem sunnitud need alad pärast ebaõnnestunud Pruti jõe sõjakäiku sõlmitud Pruti rahu Osmanite riigile tagasi andma.

Vene-Türgi sõjad

 Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõjad

Osmani impeerium, mis oli 15.–16. sajandil vallutanud Balkani poolsaare ja Musta mere ümbruse pidas 17., 18. ja 19. sajandil korduvalt sõdu Vene tsaari- ja Vene keisririigiga.

Põhjasõda

Põhja-Euroopas toimunud Põhjasõjas oli Osmani impeerium Rootsi kuninga Karl XII liitlane, kuid ei osalenud aktiivselt sõjategevuses. Alles Poltava lahingu kaotuse järel 1709. aastal, kui Karl XII ja Ivan Mazepa põgenesid Türgi valdustesse, saatis Vene tsaar Peeter I oma saadiku Kostantiniyyesse ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.

Osmanite riik 1730. aastal

Vene-Türgi sõjad

Küçük Kaynarci rahuga Venemaa keisririigile loovutatud alad

Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçük Kaynarci rahuga (Küçük Kaynarca rahu, Kjutšukkainardža rahu) sai Venemaa keisririik kontrolli Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suudme üle, Venemaa sai väljapääsu Mustale merele. Krimm sai iseseisvaks Osmani impeeriumist (annekteeriti 1783 Venemaa poolt). Vene laevad said õiguse väinadest läbi sõita. Venemaa sai protektoraadiõiguse Osmanite riigi õigeusuliste üle.

Vene-Türgi sõja (1787–1792) lõpetanud Iaşi rahulepinguga tunnistas Osmanite riik eelmise Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga. Türgile jäid Moldova ja Valahhia ning venelased tagastasid neile ka Izmaili kindluse Doonaul ning Anapa kindluse Musta mere ääres. Vene-Türgi piiriks määrati Dnestri ja Kubani jõgi.

Napoleoni sõjad

Osmanite riik 1812. aastal

Aastatel 1797–1801 toimunud Napoleoni sõdade Teise koalitsiooni sõjas osales Osmanite impeerium koos Austria keisririigi, Suurbritannia kuningriigi, Hispaania, Napoli ja Venemaa keisririigiga Prantsusmaa ja Napoleoni vastases sõjategevuses.

1798. aastal tungisid Egiptusse Prantsuse väed, mille eesotsas oli Napoleon Bonaparte. Napoleon seilas Toulonist Aleksandriasse, vallutades tee peal Malta ja randudes juunis. Marssides Kairo peale, saavutas ta suure võidu Püramiidide lahingus; siiski hävitati tema laevastik Nelsoni poolt Abukiri lahingus, jättes ta nii Egiptusse. Prantslaste ülemvõimu periood jäi lühikeseks, nad olid sunnitud 1801. aastal Inglise-Osmanite ühendväele alistuma.

Egiptuse eraldumine

Prantsuse vägede lahkumine tekitas Osmanite riigi Egiptuse provintsis võimuvaakumi. Mamelukkide ja Osmanite väed alustasid võimuvõitlust. Sellel perioodil (1801–1805) toetas albaanlasest Osmanite väejuht Muḩammad `Alī endale lojaalsete Albaania väeüksustega kord üht, kord teist vaenupoolt. Oskuslikult vangerdades kasvatas `Alī kohalike seas prestiiži ja mõjuvõimu. Suutmata olukorda kontrolli alla saada, nimetas 1805. aastal İstanbulis resideeriv sultan Muḩammad `Alī Egiptuse asevalitsejaks, millega lõppes Osmanite riigi ülemvõim Egiptuses.

Balkani maade eraldumine

Osmanite riik Väike-Aasias ja Lähis-Idas 1835. aastal

1821. aastal puhkes ülestõus Doonau vürstiriikides ja sündmused põhjas kannustasid Peloponnesose kreeklasi ning 17. märtsil 1821 kuulutasid maniotid Osmanite riigile sõja. Ülestõus levis üle kogu Peloponnesose, Kreetal, Makedoonias ja Kesk-Kreekas, mis küll maha suruti. Egiptuse asevalitseja Muḩammad `Alīga, kes saatis väed oma poja Ibrahim Paša juhtimisel Kreekasse ülestõusu maha suruma. Ibrahim maabus Peloponnesosel 1825. aasta veebruaris ja aasta lõpuks oli suurem osa Peloponnesose poolsaarest Egiptuse vägede kontrolli all.

Pärast aastatepikkusi läbirääkimisi otsustasid Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa sekkuda konflikti ja iga riik saatis Kreekasse oma laevastiku. Navarino lahes aset leidnud lahingus hävitati Türgi-Egiptuse laevastik. Prantsuse sõjavägi sisenes Kreekasse, et tagada Egiptuse vägede lahkumine. Kreeklased vabastasid 1828. aastaks ka Kesk-Kreeka. Kreeka riiki tunnustati 1830. aastal Londoni protokolli alusel.

Osmanite riik Väike-Aasias ja Lähis-Idas 1856. aastal

Serbia revolutsiooni tulemusel vabastati Serbia osmanite valitsemisest. Osmanite riik tunnistas riiki aastal 1830 hartaga Hatt-i Sharif ja Miloš Obrenovićist sai Serbia vürstkonna pärilik vürst. Algul hõlmas vürstkond vaid endise Smederevo sandžaki territooriumi, kuid aastatel 1831–1833 laienes see itta, lõunasse ja läände. Aastal 1867 aeti Osmanite armee ja kõik muslimid vürstkonnast välja, tagades selle de facto sõltumatuse. 1869. aasta uus põhiseadus määratles Serbia iseseisvaks riigiks. Serbia laienes aastal 1878 edasi lõunasse-itta, kui tema sõltumatus Osmanite riigist saavutas täieliku rahvusvahelise tunnustuse Berliini lepinguga.

1859. aastal ühendas Alexandru Ioan Cuza Moldova kui ka Valahhia vürstina Osmanite riigi nimelise süseräniteedi all alad ühe valitseja alla. 1862. aastal ühendati kaks vürstiriiki ametlikult Rumeenia vürstiriigiks. Pärast Vene-Türgi sõda (1877–1878) tunnustati Rumeeniat Berliini rahuga sõltumatu Rumeenia Kuningriigina.

Esimene maailmasõda

Noortürklaste valitsus sõlmis 1914. aasta augustis salaja Otomani-Saksa liidu, mis oli suunatud ühise vaenlase Venemaa vastu. Samal aastal astus Osmanite riik sõtta, rünnates Venemaale kuuluvat Sevastopolit. Sõjas osales Osmanite riik Keskriikide poolel.

Sõja esimestel aastatel saavutas Türgi Suurbritannia üle mitu olulist võitu (Gallipoli lahing, Al-Kūti piiramine), kuid näiteks sõda Venemaaga Taga-Kaukaasias kulges halvasti ja Venemaa vallutas Kirde-Türgis suuri alasid. USA ei kuulutanudki Türgile sõda.

1915. aastal jätkas Venemaa sõjavägi pealetungi Kirde-Türgis. Selles toetasid teda Armeenia vabatahtlike üksused ja ka mõned Osmanite riigis elavad armeenlased. Seetõttu võttis Türgi valitsus, kes kartis, et kohalikud armeenlased lähevad massiliselt Venemaa poolele üle, vastu Tehciri seaduse armeenlaste deporteerimiseks rindelähedastelt aladelt. Ehkki seaduses polnud armeenlasi mainitud, algas selle põhjal armeenlaste genotsiid. Ühtlasi käskis siseminister Mehmed Talat vahistada ja hukata armeenlaste kogukonna juhid mujal Türgis. Surmamarsside ja tapatalgude tulemusena aeti armeenlased oma ajalooliselt kodumaalt Ida-Türgis välja ning hävitati suures osas füüsiliselt. Genotsiidi tulemusel hukkus 1–1,5 miljonit armeenlast.

1916 puhkes Araabia poolsaarel Suurbritannia toetatud araablaste ülestõus. Araablaste eesmärk oli luua oma riik, mis ulatuks Aleppost tänapäeva Süürias kuni Jeemenis oleva Adenini. See soov küll ei täitunud, kuid siiski kaotas Türgi ülestõusu tulemusel kogu kirjeldatud piirkonna.

Sévres'i rahulepingu piirid

1918. aasta 12. ja 13. novembril hõivasid Mudrose vaherahulepingu alusel Suurbritannia ja Prantsuse väed Konstantinoopoli, 7. veebruaril 1919 maabusid ka Itaalia väed. Suurbritannia ja Prantsuse, Itaalia okupatsioon Konstantinoopolis ja selle lähiümbruses kestis viis aastat, kuni 1923. aasta sügiseni. 1920. aasta Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapani poolt plaaniti Sevresi lepinguga Türgi jagamine – selle lääneosa pidi saama Kreekale, suur idaosa kuni Vani järveni ja kaugemalegi Armeeniale ja edelaosa Antalya ümbruses Itaaliale. Sévres'i rahuleping jäi Türgi poolt ratifitseerimata. Sévresi lepingu asendamiseks sõlmiti 24. juulil 1923 Entente'i riikide ja Türgi vahel Lausanne´i rahuleping, sellega pandi alus Türgi rahvusriigile.

Lausanne´i rahulepingu piirid

Türgi Bosporuse ja Dardanellide väinad demilitariseeriti, võimaldati vaba läbisõit kõigi maade kauba- ja sõjalaevadele. Türgi pidi ära andma mittetürklastega asustatud alad. Kreekale tuli loovutada Egeuse mere saared (välja arvatud Imbros ja Tenedos). Itaalia sai Dodekaneesi saared, Suurbritannia Küprose. Türgi sai Ida-Traakia. Seal elavad kreeklased repatrieerusid Kreekasse, Kreekas elavad türklased Türgimaale. Lausanne´i rahu lõpetas ka 1919-1922 aastatel kestnud Kreeka-Türgi sõja.

Osmanite riigi lõpp

30. oktoobril 1918 sõlmiti Mudrose vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 sõlmiti Sèvres'i rahu, mis seadustas Türgi jagamise võitjariikide poolt. Osmanite riik ei ratifitseerinud Sèvres'i rahu kunagi.

19. mail 1919 puhkes Türgi iseseisvussõda, kus türgi rahvuslaste ülestõusu juhtis Kemal Atatürk. Kreeka üritas hõivata territooriume Väike-Aasias, kus oli tollal suur kreeka elanikkond, kuid sai Kreeka-Türgi sõjas lüüa. Kreeka vägi maabus 1919 İzmiris, hõivas Egeuse mere idakalda aladesid juba 350 km ulatuses, jõudes välja 80 kilomeetri kauguseni Türgi uuest pealinnast Ankarast ja alustas pealetungi Ankarale, sai lahinguis lüüa ja lahkus 1922 Anatooliast. Lausanne'i rahuleppe alusel saadeti Kreeka türklased Türki ja Türgi kreeklased Kreekasse.

Sõda lõppes 29. oktoobril 1923 rahvuslaste võidu ja Türgi Vabariigi väljakuulutamisega. Antant pidi sellega leppima ja vastu võtma Lausanne'i rahulepingu, mille järgi Türgi territoriaalsed kaotused ei olnud nii suured kui Sèvres'i rahuleping ette nägi.

Sultanaat keelustati Türgis 1. novembril 1922. Viimane sultan Mehmet VI lahkus riigist 17. novembril 1922. Kalifaat likvideeriti ametlikult 3. märtsil 1924. Sultan ja tema perekond kuulutati Türgis ebasoovitavateks isikuteks ning pagendati.

Vaata ka

• Armeenlased Osmanite riigis

Välislingid

 Osmanite riik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis