Tõmban kotist passi välja ja lehitsen templiteta raamatukest. Passipildi juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sirged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kahvatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin olematusse.
Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kartmatu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejäänud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aedkressi kasvatada.
Ma ei ole enam see tüdruk. (lk 10)
Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018
