Foneetika
Foneetika ehk häälikuõpetus on keeleteaduse osa, mille huviobjektiks on inimkõne kui heli, uuritavateks nähtusteks prosoodia ja segmentaalfoneemid ehk häälikud.
Foneetika uurimissuunad
[muuda | muuda lähteteksti]- Segmentaalfoneetika uurib häälikute tämbrilisi erinevusi.
- Prosoodia uurib heli kõrgust, tugevust ja kestust.
- Hääldusfoneetika uurib seda, kuidas inimene heli tekitab.
- Tajufoneetika on psühholoogiateaduse osa, mis uurib, kuidas inimesed häälikutevahelisi erinevusi tajuvad, ning otsib allofoone.
Foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Neid eristab aspekt, millest kõnet uuritakse: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.
Foneetika uurimistulemusi rakendatakse tänapäeval kõnesüntesaatorite ja kõnetuvastuse loomisel.
Foneetika Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eksperimentaalse foneetika rajajaid Eestis oli Georg Liiv. Eestis tegelevad foneetikaga Tartu Ülikool, TTÜ Küberneetika Instituut ja Eesti Keele Instituut. Ühiselt on välja töötatud eesti keele kõnesüntesaator.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Foneemika ehk fonoloogia
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Foneetika |