Aasia (Rooma provints)

Rooma Anatoolia provintsid Trajanuse ajal, sealhulgas Aasia

Rooma keisririik Hadrianuse ajal (valitses aastatel 117-138 pKr), Lääne-Anatoolias senatiprovints **Asia** (Edela-Türgis)

Rooma Aasia provints või Asiana (kreeka: Ἀσία või Ἀσιανή), Bütsantsi ajal Früügia, oli hilise vabariigiga liidetud haldusüksus. See oli senatiprovints, mida valitses prokonsul. Korraldust ei muudetud Rooma keisririigi ümberkorraldamisega aastal 211.

Taust

Sõna "Asia" tuleb vanakreeka sõnast Ἀσία, mida algselt kasutati vaid Egeuse mere idakalda kohta, mida ala okupeerinud lüüdialased tundsid kui Assuwa. Kreeklased kasutasid seda kogu Lüüdia kohta (tänase Türgi loodeosa), mille rannik oli Kreekale lähim Lüüdia osa. Rooma Aasia provints hõlmas peaaegu täpselt Lüüdia kuningriigi ala. Aja möödudes tuli kaugemal läänes kasutada sõna viitamiseks ebamäärasele piirkonnale idas, kuni seda kasutati üldiselt kogu kontinendi jaoks.

Antiokhos III Suur pidi Asia ära andma, kui roomlased aastal 190 eKr ajaloolises Magnesia lahingus tema armee purustasid. Pärast Apameia lepingut (188 eKr) alistus kogu territoorium Roomale ja läks Pergamoni klientkuninga kontrolli alla.

Geograafia

Aasia provintsi kuulusid algselt Müüsia, Troás, Aiolís, Lüüdia, Iōnía, Kaaria ja maakitsus Pisiidiast Pamfüüliasse. Egeuse saared peale Kreeta olid osa Asiana Insulae provintsist. Osa Früügiast anti Mithridates V Heategijale, kuid aastal 116 eKr sai see taas provintsi osaks. Lykaonia liideti enne aastat 100 eKr, samas kui Kibyra ümbrus liideti aastal 82 eKr. Aasia provintsi kagupiirkond liideti hiljem Kiliikia provintsiga. Keisririigi ajal külgnes Aasia provints Bitüüniaga põhjas, Lüükiaga lõunas ja Galaatiaga idas.

Annekteerimine

Ilmsete pärijateta Pergamoni Attalos III otsustas Rooma lähedase liitlasena pärandada oma kuningriigi Roomale. Pärast Attalose lahkumist aastal 133 eKr tõstis trooninõudleja Eumenes III mässu. Ta võitis aastal 131 eKr konsul Publius Licinius Crassus Dives Mucianust. Kuid järgmine konsul Marcus Perperna tegi sõjale peagi lõpu. Ta võitis Eumenest esimeses lahingus ja asus piirama Stratonikeiat, kuhu Eumenes oli põgenenud. Linn sunniti nälja abil alistuma ja kuningas langes seega konsuli kätte. Manius Aquillius asutas piirkonnas ametlikult Aasia provintsi. Pergamoni kuningriigi pärandamine Roomale avaldas naaberpiirkondadele tõsiseid tagajärgi. Just sellel ajal tõusis Mithridates VI valitsemise all Pontuse staatus. Ta oleks osutunud heidutavaks vaenlaseks Rooma edule Aasia provintsis ja kaugemal.

Maksustamine

Roomale oli alati olnud väga vastumeelne sekkuda idapoolsetesse asjadesse. Tavaliselt tugines see konflikti korral liitlaste vahendusele. Väga harva saatis Rooma delegatsioone itta, palju vähem omas tugevat valitsuslikku kohalolekut. See apaatia ei muutunud palju isegi pärast Attalose kingitust aastal 133 eKr. Tegelikult loovutati Pergamoni kuningriigi osi vabatahtlikult mitmele riigile, näiteks Suur-Früügia anti Pontuse Mithridates V-le.

Kuigi senat oli Aasia asjadesse sekkumisel kõhklev, ei olnud teistel sellist vastumeelsust. Gaius Sempronius Gracchuse poolt aastal 123 eKr antud seadus andis Aasias maksude kogumise õiguse ratsanikuseisuse liikmetele. Maksude kogumise eesõigust kasutasid peaaegu kindlasti vabariigi üksikisikud.

Juhul, kui kogukond ei suutnud makse maksta, laenasid nad Rooma laenuandjatelt, kuid pööraste intressimääradega. See põhjustas sagedamini kõnealuste laenude täitmata jätmist ja sellest tulenevalt Rooma laenajate poolt laenuvõtja maa hõivamist, nende viimane järelejäänud väärtusvahend. Sel moel ja otseostude kaudu hajusid roomlased kogu Aasia provintsi.

Mithridates ja Sulla

Aastaks 88 eKr oli Pontuse Mithridates VI vallutanud niisama hästi kui kogu Aasia. Rõhudes vihatud ebaausatele Rooma tavadele, õhutas Mithridates Rooma-vastast mässu, nõudes kõigi roomlaste ja itaallaste tapmist provintsis. Kaasaegsed hindasid ohvrite arvuks 80 000 kuni 150 000.

Kolm aastat hiljem alistas Lucius Cornelius Sulla Mithridatese Esimeses Mithridatese sõjas ja aastal 85 eKr korraldas provintsi ümber 11 kohturingkonnaks, igaüks keskne arvukatele väiksematele alluvatele linnadele. Need kohtukeskused, mis arenesid Rooma diötseesideks, olid Ephesos, vana pealinn Pergamon, Smýrna, Adramytteum, Kyzikos, Synnada, Apameia, Milētos ja Halikarnāssós. Esimesed kolm linna - Ephesos, Pergamon ja Smýrna - võistlesid domineerimise eest Aasia provintsis. Igivana linnadevaheline rivaalitsemine pidurdas jätkuvalt mingitki edasiminekut provintsi ühtsuse suunas.

Sõjaline kohalolek

Peale juhuslike mässude mahasurumise oli Aasia provintsis vähe sõjalist kohalolekut, kuni Sulla juhitud väed saabusid oma kampaanias Mithridates VI vastu. Tegelikult oli Aasia provints ainulaadne selle poolest, et see oli üks väheseid garnisonita provintse keisririigis. Kuigi provintsis ei olnud kunagi ühtegi täielikku leegionit, ei tähenda see, et sõjalist kohalolekut üldse ei olnud.

Leegioni väesalgad olid Früügia linnades Apameias ja Amorionis. Abikohordid paigutati Früügia Eumeneiasse, samas kui väiksemad sõduriterühmad kontrollisid regulaarselt mägiseid piirkondi. Suur sõjaline kohalolek maapiirkondades 3. sajandi alguses põhjustas provintsis suuri rahvarahutusi.

Augustus

Pärast Augustuse võimuletulekut rajas ta prokonsuliameti Aasia provintsile, mis hõlmas Müüsia, Lüüdia, Kaaria ja Früügia piirkondi. Sellest idas loodi Galaatia provints. Prokonsul veetis enamuse oma aastapikkusest ametiajast provintsis ringi reisides, kuulates ära kohtuasju ja korraldades muid kohtuasju igas kohtukeskuses. Rooma üleminekul vabariigist varajaseks keisririigiks toimusid olulised muutused olemasolevate provintsilinnade rollis, mis kujunesid autonoomsetest linnriikidest keiserlikeks halduskeskusteks.

Augustuse printsipaadi algus andis märku ka uute linnade tõusust Müüsias, Lüüdias ja Früügias. Provints arenes omavalitsuslike linnade keerukaks süsteemiks, kus iga linn vastutas majanduse, maksude ja seaduslikkuse eest oma territooriumil. Augustuse valitsemisaeg andis veel märku Aasia provintsi linnastumise algusest, kui avalik hoone sai linna kindlaks tunnuseks.

Valitsejakultus

Rooma keisririigi ajal oli valitsejakultus provintsi kogukondades valdav. Varsti pärast Augustuse võimulesaamist püstitati tema auks templeid kogu Aasia provintsis. Valitsejakultuse provintsikeskuste loomine sigitas veelgi kohalikke kultusi. Need paigad toimisid mudelitena, mida teised provintsid kogu keisririigis järgisid.

Valitsejakultus toimis Aasia provintsi alamatele keisrivõimuga leppimise viisina oma kogukondade raamistikus. Religioossed tavad olid väga avalikud asjad ja kaasasid kodanikke kõigis aspektides, sealhulgas palves, ohverdamises ja rongkäikudes. Konkreetse keisri auks peetud rituaalid ületasid sageli teiste jumalate omi. Ükski teine kultus ei vastanud keiserlikule kultusele hajutatuse ja ühtsuse mõttes.

Langus

3. sajand pKr tähendas Aasia provintsis tõsist langust, mis tulenes osaliselt epideemiast, mis algas Antonini katku, kohalike sõdurite distsiplineerimatuse ja ka vabatahtliku kodanikusuuremeelsuse juhtumite vähenemisega. Gootide sissetungid 250. ja 260. aastatel Kolmanda sajandi kriisi osana aitasid kaasa turvatunde puudumisele. Pealegi, kuna poliitiline ja strateegiline rõhk nihkus Aasia provintsist eemale, kaotas ta oma varasema tähtsuse.

4. sajandil jagas Diocletianus Aasia provintsi seitsmeks väiksemaks provintsiks. 5. sajandi jooksul ja kuni 6. sajandi keskpaigani kogesid Lääne-Anatoolia linnad ja provintsid majanduslikku taassündi. Kuid pärast 543. aasta suurt katku langesid paljud linnad provintsi sisemuse pool tasemele, kus nad olid eristamatud 7. sajandi Pärsia ja Araabia sissetungide aegsetest tavalistest küladest. Teisest küljest, varajase keisririigi juhtivad linnad, sealhulgas Ephesos, Sardeis ja Afrodisiás, säilitasid enamuse oma endisest hiilgusest ja muutusid uuteks provintsikeskusteks. Aasia jäi sajanditeks Rooma ja hellenistliku kultuuri keskuseks idas. Territoorium jäi Bütsantsi osaks kuni 13. sajandi lõpuni, kui selle vallutas Osmanite riik.