Igihaljus
Igihaljus on taimede omadus säilitada lehestikku aasta läbi seda järk-järgult uuendades, nii et taim ei ole kunagi ilma lehtedeta.
Lehed püsivad taimel mitu aastat ja vahetuvad järk-järgult uutega.[1] Lehtede vahetumine on vajalik, kuna vee aurumise tõttu kogunevad lehtedesse mineraalsoolad, mis takistavad fotosünteesi.[1]
Igihaljuse vastand on heitlehisus. Heitlehelised puud langetavad tavaliselt lehti (okkaid) märja ja kuiva hooajaga kohandumiseks.
Igihaljus on iseloomulik lähistroopika ja troopika (eriti sademeterohkete aladel) taimestikule, parasvöötmes on igihaljad ainult okaspuud (va lehis) ja lume all talvituvad kääbuspõõsad. Igihaljus on üks parasvöötme taimeliikide kohastumusi talveks, kus külmunud maast vee kättesaamine on raskendatud. Vähendamaks veekulu on vähenenud taimede lehepind.[2]
Igihaljad lehed (okkad) on enamasti nahkjad ja jäigad, sageli vahakirmega kaetud lehed ning olenevalt liigist püsivad võrsel 2–15 aastat. Kõik neli Eesti pärismaist okaspuuliiki – harilik kuusk, harilik mänd, harilik kadakas ja harilik jugapuu – on igihaljad.
Igihaljad põõsad ja puud on hinnatud element iluaianduses.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Igihaljus, education.natural-europe.eu" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2017. Vaadatud 6. aprillil 2017.
- ↑ "Evergreen" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2017.