Linnaseadus
Linnaseadus on 19. aprillil 1938 riigihoidja Konstantin Pätsi poolt dekreedina antud seadus, mis jõustus 1. mail 1938[1].
Selle seaduse alusel muutusid Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani alevid samanimelisteks linnadeks. Võõpsu alev kaotati ja ühendati Räpina vallaga. 1934. aastal Narvaga ühendatud Narva-Jõesuu sai Narva linnaosaks.
Tallinna linnapea nimetati ümber ülemlinnapeaks ja abilinnapea linnapeaks.
Linnad jagati elanike arvu järgi esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks. Tallinn oli pealinnana astmetest väljaspool.
Linnaseaduse § 6 põhjal liigitati linnad elanike arvu järgi esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks järgmiselt:
- Esimese astme linn: Tartu.
- Teise astme linnad: Narva, Pärnu, Nõmme, Rakvere, Valga ja Viljandi.
- Kolmanda astme linnad: Antsla, Elva, Haapsalu, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kuressaare, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Otepää, Paide, Paldiski, Petseri, Põltsamaa, Sindi, Suure-Jaani, Tapa, Tõrva, Türi ja Võru[2].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Linnaseadus., Riigi Teataja, nr. 43, 27 aprill 1938
- ↑ Vabariigi Presidendi otsus nr. 15., Riigi Teataja, nr. 51, 24 mai 1938
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti saab 33 linna. Uus Eesti, 16. aprill 1938, nr. 106, lk. 3.
- Alevitest linnadeks. Kaitse Kodu!, 21. juuni 1938, nr. 11–12, lk. 383–391.
