Pliiklaas

Kristallnõud. Edinburghi kristall

Pliiklaas ehk kristallklaas või lihtsalt kristall on klaasi liik, mille tavalise soodaklaasi kaltsiumkomponent on asendatud pliiga. Tüüpiliselt sisaldab pliiklaas 18–40% kaaluprotsenti plii(II)oksiidi (PbO), suurema pliisisaldusega klaasi nimetatakse flintklaasiks.

Hoolimata nimetusest "kristallklaas" puudub pliiklaasil kristalliline struktuur, see on nagu igasugune klaas amorfne aine. Nimetuse kristall (cristallo) andsid sellele klaasile Veneetsia klaasimeistrid sarnasuse tõttu mäekristalliga, mida pliiklaas imiteeris.

Eri lisandid

Plii olemasolu kristallis annab klaasile raskema ja säravama välimuse ning suurendab läbipaistvust. Pliioksiid lisatakse klaasile, et vähendada selle sulamistemperatuuri ja muuta see töödeldavamaks.

Kristallnõude valmistamisel võidakse klaasimassile lisada eri mineraale, et anda klaasile soovitud omadused ja efektid. Mõned levinumad mineraalid, mida lisatakse kristallvaasidele, on järgmised:

• Ränioksiid – see mineraal annab klaasile tugevuse ja vastupidavuse ning aitab kaasa selle läbipaistvusele.

• Alumiiniumoksiid – alumiiniumoksiidi lisamine võib klaasile anda tugevust ja vastupidavust ning vähendada termilist paisumist.

• Baariumoksiid – baariumoksiidi kasutatakse mõnikord plii asemel, et saavutada sarnane sära ja raskus. See võib klaasile anda ka suurema läbipaistvuse.

• Tsirkooniumoksiid – tsirkooniumoksiidi lisamine võib klaasile anda suurema kuumuskindluse ja vastupidavuse.

Sõnavara

Euroopa Liidus on reguleeritud nimetuse "kristall" kasutus: kristalliks tohib nimetada vaid sellist klaasi, mille pliisisaldus on vähemalt 24%, ja need tooted märgistatakse ümmarguse kuldse etiketiga. Sellest väiksema pliisisaldusega klaasi või sellist, millele on lisatud muid metallioksiide, tohib nimetada kristallklaasiks, ning nende etikett on kolm- või nelinurkne.

Vaata ka

• Mäekristall
• Strass
• Kristallpalee
• Kristalliöö
• Kristallkingakese auhind