Soome Rahvusooper

Soome Rahvusooperi uus maja

Soome Rahvusooper ja -ballett (soome keeles Suomen kansallisooppera ja -baletti; rootsi keeles Finlands nationalopera och -balett), endise nimega Soome Rahvusooper (sm Suomen Kansallisooppera) asub Helsingis ning on ainus Soome elukutseline ooperi- ja balletitrupp. Trupp esitab oopereid ja ballette ning annab kontserte.

Soome Rahvusooperi koosseisus oli 2018. aastal 111 muusikut, nendest 4 esimest viiulit ja üks kontsertmeister Eestist. Rahvusooperi kooris ning ühtlasi Soome ainsas elukutselises kooris on 50 lauljat. Ooperi juures tegutseb ka 50 lauljaga lastekoor. Rahvusballetis tantsib 80 baleriini. Rahvusooperi alalisel palgal on vaid 7 solisti (2 sopranit, 3 tenorit, 2 bassi), nende hulgas eestlane Koit Soasepp (bass).

Soome Rahvusooper kasutab oma lavastustes arvukalt lepingulisi lauljaid. Ühel hooajal on tavaliselt ühekordne tööleping 20–23 sopraniga (nende hulgas Hanna-Liina Võsa), 8 metsosopraniga, 18 tenoriga (nende hulgas Roland Liiv), 14 baritoniga, 4 bassbaritoniga ja 8 bassiga (nende hulgas Andrus Mitt). Soome Rahvusooperi kunstiline juht ja peadirigent oli aastatel 2016–2021 Esa-Pekka Salonen. Ühte või teist ooperit, operetti ja balletti on palgatud juhatama umbes 15 külalisdirigenti, nende hulgas on olnud ka eestlased Eri Klas, Peeter Lilje ja Paul Mägi.

2023. aasta augustist on teatri ooperitrupi kunstiline juht inglane Thomas de Mallet Burgess ja balletitrupi kunstiline juht Javier Torres.

Rahvusooperi sünd

Soome ooperi ajalugu on tihedalt seotud Soome Rahvusooperiga, mis sai alguse 1870. aastal, kui Helsingi Arkadia teatris esitas Suomalainen Seura ooperitrupp esimest korda ooperit soome keeles. Selleks oli Giuseppe Verdi "Trubaduur" ("Il trovatore"). 1872. aastal asutas Kaarlo Bergbom professionaalse rahvusteatri Suomalainen Teatteri, mille koosseisu lisati aasta hiljem lauluosakond Suomalainen Ooppera. Nad esitasid 21. novembril 1873. aastal Viiburis Donizetti ooperi "Lucia di Lammermoor". Seda päeva loetakse Soome Rahvusooperi sünnipäevaks. Huvi ooperi vastu oli Soomes väga tagasihoidlik, mistõttu lõpetas Suomalainen Ooppera 1879. aastal tegevuse. Selleks ajaks oli esitatud 24 ooperilavastuse 450 etendust, millest populaarseimaks oli Gounod' "Faust", mida esitati 55 korda.

Esimesed Soome algupärased ooperid

1891. aastal kuulutas Suomalaisen Kirjallisuuden Seura välja võistluse soome oma ooperi saamiseks, kuid ühtegi tööd ei laekunud. 1896. aastal korraldati uus võistlus. Osales vaid Oskari Merikanto, kelle oopus "Põhjaneiu" ("Pohjan neiti") sai võitja auhinna. See lüüriline ooper oligi esimene soomekeelne rahvuslik ooper ja kanti ette alles 1908. aastal Viiburi laulupeol. 1896. aastal katsetas ooperi komponeerimist ka Soome ajaloo suurkuju Jean Sibelius, kirjutades rootsikeelsele tekstile lavateose "Neiu tornis" ("Jungfrun i tornet"). Oopus ei äratanud aga mingit tähelepanu.

Soome Rahvusooperi asukoht Helsingis

Soome ooperiteatri uus algus

Edvard Fazer, Oskar Merikanto ja Aino Ackté asutasid 1911. aastal alaliselt tegutseva ooperitrupi, mis sai nimeks Kotimainen Ooppera (Inhemska operan). Trupi esimene etendus toimus 2. oktoobril 1911 Vene sõjaväele kuulunud Aleksandri teatris. Rootsi keeles esitati Ruggiero Leoncavallo "Pajatsid" ("I Pagliacci") ja soome keeles Jules Massenet "Navarralainen" ("La navarraise"). Ooperitrupi Kotimainen Ooppera dirigendiks oli kuni 1922. aastani Oskari Merikanto. Teater muudeti 1914. aastal osaühinguks, mis võttis kasutusele juba tuntud nime Suomalainen Ooppera. Trupp sai kuni 1993. aastani esinemiskohaks pärast Soome iseseisvumist riigi valdusse jäänud Aleksandri teatrimaja, kus oli publikule 669 kohta. Esimene Soome ooperimaja avati 19. jaanuaril 1919. aastal Verdi ooperi "Aida" etendusega. Riik teatrit ei finantseerinud. Seda toetas maiustuste- ja pagarifirma O/Y Fazer, mis määras ka teatri juhtkonna ja suures osas repertuaari. Trupp käis oopereid etendamas ka Turus, pani aluse Savonlinna ooperipidustuste traditsioonile ning andis Helsingis vabaõhuetendusi ja kontserte.

Majandusraskused

1920. aastate alguse majandusraskused jätsid ooperietendused publikuta, kuid operette käis publik innukalt kuulamas. 1925. aastal lõpetas Suomalainen Ooppera majandusraskuste tõttu juba teist korda tegevuse, kuid siis ulatas abistava käe riik. 1926. aastal võeti Soomes kasutusele rahaloterii, mille tulust kasutati osa ooperi hinges hoidmiseks. See taastas ooperiteatri Suomalainen Ooppera tegevuse ja üleüldse Soome ooperielu. Trupp esitas põhiliselt saksa romantilist lavamuusikat Carl Maria von Weberi ja Richard Wagneri loomingust, mis tõi publiku teatrisse. Suomalainen Ooppera lõi 1920. aastatel ligi 70 uuslavastust ja oli esmaettekandjaks sellistele rahvuslikele ooperitele nagu Ilmari Krohni "Tuhotulva" (1928), Emil Kauppi "Päiväkummun pidot" (1925) ja "Nummisuutarit" (1930), Väinö Raitio "Jeftan tytär" (1931), "Prinsessa Cecilia" (1936), "Kaksi kuningatarta" (1944) jt. Kuid publik suhtus nendesse teostesse väga külmalt. Publiku soosingu teenisid vaid Aarre Merikanto ja Leevi Madetoja teosed. Merikanto euroopalikus modernistlikus stiilis kirjutatud "Juha" (1922) võitis Soome publiku südame aga alles 1963. aasta lavastusega. Madetoja "Pohjalaisia" (1924) kujunes soomlaste üheks armastatumaks oma ooperiks. Seda nimetati üle poole sajandi soomlaste rahvusooperiks. Alles 1975. aastal läks see auväärne tiitel üle Joonas Kokkoneni ooperile "Viimeiset kiusaukset".

Ooper võitleb operetiga

Operett ilmus ooperiteatri Suomalainen Ooppera mängukavva 1921. aastal, mil esitati Johann Straussi "Die Fledermaus" ("Nahkhiir"). Publik oli vaimustuses, kuid kriitikud mõistsid trupi repertuaarivaliku hukka. Vaatamata kriitikute vastuseisule, esitas trupp üksteise järel suurema osa maailma operetiloomingu tippteostest. 1930. aastad olid aga opereti kuldaastad. Igal aastal võttis trupp mängukavva vähemalt kaks uuslavastust. Kuid paralleelselt operetiga kujunesid 1930. aastatel trupi mängukavas populaarseks vene ooperimuusika tippteosed, nagu Tšaikovski "Jevgeni Onegin" ja "Padaemand" (vene "Pikovaja dama"), Mussorgski "Boris Godunov" ning Rubinsteini "Deemon". Kõige rohkem oli itaalia ooperi kõrval esindatud prantsuse heliloojate looming ("Le postillon de Lonjeumeau", "Faust", "Carmen", "Thaïs", "Les contes d’Hoffmann", "Les huguenots", "Lakmé", "Manon").

Sõjajärgsed aastad

Talvesõjast alates, 1939. aastal sai Aleksandri teatrimaja Helsingi pommitamiste käigus vigastada, kuid taastati kiiresti. Teise maailmasõja aastatel jätkas Suomalainen Ooppera trupp tegevust, kuid keskendus mängukavas põhiliselt operettidele ja esitas üksikuid maailma ooperiliteratuuri tippteoseid nagu "Il barbiere di Siviglia", "Così fan tutte", Gianni Schicchi, "La traviata", "Tosca" ja "I pagliacci". Sõja lõppedes algas soome rahvuslike ooperite komponeerimise kuldne ajajärk. Rahvuslikest heliloojatest tõusis esile Põhjamaade veristliku stiili esindajaks peetud Tauno Pylkkänen, kelle "Mare ja hänen poikansa" (1945), "Simo Hurtta" (1948), "Opri ja Oleksi" (1958) ja eriti "Tuntematon sotilas" (1967) väljendasid sügavaid rahvuslikke tundeid ning meelitasid publiku Aleksandri teatrisse. 1950. aastal võitis Pylkkanen ooperikonkursil "Prix Italia" raadio-ooperiga "Sudenmorsian" III auhinna.

Soome Rahvusooperi nimi

1956. aastal muudeti Suomalainen Ooppera finantseerimise struktuuri. Asutati Suomen Kansallisooppera fond ning Aleksandri teatri nimeks sai Suomen Kansallisooppera. Algusest peale pandi suurt rõhku soome algupäraste ooperite esitamisele ja uute oopuste sünni genereerimisele. Kerkis esile terve koolkond kodumaiseid heliloojaid, nagu Ahti Sonninen (1914–84), Aaron Justinus Tenkanen (1880–1963) ja Tauno Marttinen (1912–2008). Kolme peale on nad komponeerinud kokku 20 ooperit, millest viit pole esitatud. Suuremat tähelepanu äratasid Marttineni "Tulitikkuja lainaamassa" (1966) ja "Poltettu oranssi" (1975).

Soome rahvusliku ooperiloomingu esitaja

Järgmise komponistide põlvkonna nimekamad tegijad olid Eeva-Liisa Manner (1921–95) ja eriti Aulis Sallinen, kes oli Soome 20. sajandi viimase veerandi üks populaarsemaid ja edukamaid ooperiheliloojaid. Tema "Ratsumies" (1974), "Punainen viiva" (1979), "Kuningas lähtee Ranskaan" (1984), "Kullervo" (1993), "Palatsi" (1995) ja "Kuningas Lear" (2000) kujutavad omaette peatükki soome rahvusliku ooperi arengus. Einojuhani Rautavaara esindab soome uusklassitsistlikku stiili. Tema "Apollo" ja "Marsys" (1970) on omamoodi ooper-muusikalid, "Thomas" (1985) kuulub Kalevala temaatikasse, "Vincent" (1990) käsitleb inimhinge sügavaid probleeme, kammerooperi "Auringon talo" (1990) teemaks vene emigrantide eluolu Soomes, "Tieatäjien lahja" (1996) on kammerlik teleooper, "Aleksis Kivi" (1997) on räägib nimekast Soome kirjanikust ja "Rasputin" (2003) käsitleb vene usumehe, müstifikaatori ja viimase tsaarinna soosiku elu. Paavo Heininen on omamoodi nähtus soome ooperielus. Tema "Silkkirumpu" (1984) on "kontsert lauljatele, muusikutele, liikumisele, sõnadele ja nägemustele". Heinineni "Veitsi" käsitleb ühe poeedi elukäiku. See teos võitis 1989. aastal Savonlinna ooperifestivali repertuaari täiendamiseks korraldatud võistluse, kuid jättis publiku külmaks ehk kukkus läbi ja põhjustas festivali korraldajatele suuri rahalisi raskusi.

20. sajandi lõpukümnendite ja 21. sajandi alguse rahvuslikust ooperiloomingust on Soome Rahvusooperi esituses publiku ette jõudnud Jukka Linkola "Elina" (1992), "Lieran poika" (1993) ja "Täyttyneiden toiveden maa" (1998). Tähelepanu pälvinud oopereid on komponeerinud ka Kalevi Aho, kelle "Hyönteiselämää" (1996) esitati Soome Rahvusooperis ja "Salaisuuksien kirja" (2000) Savonlinnas. Atso Almila on komponeerinud ooperid "Isontaloon Antti" (2000), "Pohjanmaan kautta" (2002) jt, Kimmo Hakola "Sinapinsiemen" (2001). Ari Hynynen on loonud mitmeid lasteoopereid, nagu "Hamelnin pillipiipari" (1982) ja "Hiiritarina" (1985), nagu ka Tuulikki Kankanpää "Noita Poa" (1981) ja "Prinsessa Ruusunen" (1991). Rahvusooperis esitati ka Kari Tikka "Frieda" (1995) ja Tapio Tuomela "Korvan tarina" (1993) ning "Äidit ja tyttäret" (1999).

Rahvusooperist maailma ooperilavadele

Mitmed soome lauljad, kes alustasid karjääri rahvusooperis, on endale rahvusvahelist nime teinud. Esimene oli metsosopran Aino Ackté, kes oli aastail 1897–1903 Pariisi Grand Opéra primadonna ja aastail 1903–1905 Metropolitan Opera solist. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tegid Euroopa teatrites karjääri sopranid Aune Antti, Lea Piltti ja Aulikki Rautavaara. Pärast Teist maailmasõda on end rahvusvaheliselt tuntuks laulnud baritonid Tom Krause ja Jorma Hynninen, bassid Martti Talvela, Matti Salminen ja Jaakko Ryhänen ning sopranid Karita Mattila ja Soile Isokoski. Noorema põlvkonna lauljatest on rahvusvahelistel teatrilavadel läbi löönud Laura Nykänen, Taru Valjakka, Tommi Hakala, Petri Lindroos, Tuomas Pursio jt. Operetiprimadonna Tamara Lund on esinenud Viini teatris Theater an der Wien, Zürichis ja Amsterdamis.

Uus maja

Uut ooperimaja hakati projekteerima juba 1970. aastatel, kuid ehitustöid alustati alles 1987. aastal. Kuue aasta pärast oli soomlaste ooperitempel valmis ja see läks maksma 780 miljonit marka. Soome Rahvusooperi uus maja avati 30. novembril 1993. aastal selleks puhuks Aulis Sallinenilt tellitud ooperiga "Kullervo", mis oli olnud esiettekandel Los Angeleses. Uue maja originaallavastus oli rootsikeelne Erik Bergmanin "Laulev puu" ("Det sjungande trädet", 1995).

Teatri suures saalis on 1365 kohta. Väikese saali (nimega Aulis Almi) istekohtade arv varieerub olenevalt orkestri suurusest (200–500 publikukohta). Pikka aega oli tegemist Põhjamaade moodsaima teatrimajaga, milles oli võimalik saalide akustikat vastavalt vajadusele muuta.

Soome Rahvusooperi fondi nimi muudeti 1. detsembril 2015. aastal. Sellest lähtuvalt kandus Suomen Kansallisooppera ja -baletti seura nimi üle ka rahvusooperi nimesse.

Vaata ka

• Soome Rahvusballett

Välislingid

• Koduleht