Sophia (gnostiline kontseptsioon)
Sophia (kreeka kirjapildis Σοφíα) ehk Tarkus on paljudes gnostilistes süsteemides esinev figuur, jumaliku tarkuse personifikatsioon. Ta esineb Siimon Nõia, Basilidese, Valentinose ja teiste gnostikute süsteemides. Sophia on aioon. Siimona süsteemis on ta Jumala naispartner, “Jumala esimene idee”, kes sünnitas inglid ja väed, milledest loodi maailm, Valentinosel üks kõrgematest aioonidest, ent mõlemal juhul jutustatakse tema langusest vaimumaailmast. Siimona süsteemis langeb Tarkus seetõttu, et tal tekib tahtmine luua.[1] Aioon Sophia paneb gnostilistes kosmogooniates aluse materiaalse maailma tekkimisele.[2] Materiaalne maailm on gnostikute käsitluses läbinisti halb, sest on tekkinud Sophia languse tagajärjel.[3]
Johannese apokrüüfis langeb Sophia oma ohjeldamatuse tõttu kosmosesse, kus ta hakkab võitlema demiurgi vastu, püüdes inimkonda vaimses mõttes teadvusele tuua. Sama teema on kristianiseerinud tähelepanuväärne gnostik Valentinos, kelle järgi Sophia ihaldab tungida Ülima Olevuse müsteeriumi saladusse, langeb hübrise läbi, aga Kristus päästab ta.[4]
“Eugnostose kirjas” on Sophia “Taevane Ema”, Isa paariline, kes lunastab inimkonna.[5] Mõnede gnostikute, eriti hilisemate valentiaanide kujutluses on Sophia Kristuse püha abikaasa.[6]
Saksa pietistide maailmapildis eristatakse Kristust ja naissoost Sophiat, kes on jumalanna (võib olla samastatav Püha Vaimuga) ning aruka mehe mõrsja. Et saada selliseks, nagu oli Aadam enne Eeva loomist tema küljeluust, peab mees ühinema oma sisemise Sophiaga ja saama androgüünseks.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Lahe, Jaan (2004). Gnoosis ja algkristlus (teine, parandatud ja täiendatud trükk). Tallinn: Kodutrükk. ISBN 9985-805-43-7.
- Eliade, Mircea, toim (1987). The Encyclopedia of Religion (inglise). Kd 13. Macmillan Publishing Company. Lk 417. ISBN 0-02-909840-8.