Vaiketeadmus
Vaiketeadmus (ka vaikiv teadmine, vaikiv teadmus, varjatud teadmus) (inglise keeles tacit knowledge, implicit knowledge või latent knowledge) on teadmised, mida ei omandata otseselt õpetamise või raamatute kaudu.[1] Vaiketeadmus põhineb isiklikel kogemustel ja on sageli alateadlik teadmus (teadmistele, mida inimesed ei tea, et nad teavad),[2][3] mis on praktiliste tegevuste käigus juurdunud indiviidi kogemustesse ning on seotud isiklike veendumuste, uskumuste, väärtuste süsteemi ja intuitsiooniga.[2]
Tüüpiline vaiketeadmuse näide on jalgrattasõit.[2] Veel võib näitena tuua meisterkoka oskused ja kogemused: retseptid võivad olla kirja pandud, kuid meisterkoka kogemus ja intuitsioon aitavad tal hinnata õiget ajastust, tekstuuri ja muid nüansse.
Vaiketeadmus on oluline, kuna see hõlmab indiviidide kogemustest ja praktikatest, hinnangutest ja intuitsioonist tulenevaid teadmisi, mida on keeruline sõnadesse panna ning dokumenteerida, kuid millel on suur väärtus organisatsiooni ja üksikisiku tasandil.[4] Vaiketeadmus toetab loovust ja innovatsiooni, võimaldades töötajatel teha otsuseid ning lahendada probleeme viisil, mis ei tugine ainult reeglitel ja protseduuridel, vaid ka kogemustel.[5]
Vaiketeadmuse mõiste
[muuda | muuda lähteteksti]Mõiste kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Vaiketeadmuse mõiste võttis kasutusele Ungari päritolu filossoof ja keemik Michael Polanyi 20. sajandi keskpaiku.[6] Polanyi tutvustas mõistet esmakordselt oma 1958. aastal ilmunud raamatus "Isiklik teadmus", kus ta arendas ideed "vaikivast dimensioonist".[2] Hiljem arendas ta seda ideed edasi teoses "Vaikiv dimensioon" (1966), kus väitis, et "me teame rohkem kui suudame väljendada".[2]
Polanyi tööd arendasid edasi ja muutsid vaiketeadmuse populaarseks kontseptsiooniks 1990. aastatel Jaapani teadlased Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi oma raamatus „Teadmust loov ettevõte: Kuidas Jaapani firmad loovad innovatsiooni“.[2] Nad rakendasid vaiketeadmuse kontseptsiooni ettevõtluse ja innovatsiooni kontekstis, näidates, kuidas see aitab organisatsioonides luua uuendusi ja strateegilist väärtust.[2]
Mõiste määratlus
[muuda | muuda lähteteksti]Vaiketeadmus on teadmiste vorm, mis on sageli subjektiivne, intuitiivne ja isiklik, tuginedes kogemustele, tunnetusele ja praktikatele.[6] Seda on keeruline sõnadesse panna, edasi anda või formuleerida.[6][2] Vaiketeadmus hõlmab oskusi ja teadmisi, mis avalduvad tegevustes.[6] See on tihedalt seotud individuaalse ja kontekstipõhise kogemusega.[6]
Vaiketeadmuse vastand on väljendatud teadmus. Väljendatud teadmus on formaalne ja süstemaatiline teadmus, mida on lihtne väljendada sõnades või numbrites.[6] Väljendatud teadmust on kerge edasi anda kirjalike juhiste, näiteks dokumentide, käsiraamatute, protseduurireeglite ja standardite kaudu. Kui vaiketeadmus on tihedalt seotud isiklike kogemustega, siis väljendatud teadmus hõlmab teavet, mida saab jagada ja taaskasutada standardiseeritud kujul.
Vaiketeadmus ja väljendatud teadmus täiendavad teineteist ning on mõlemad vajalikud probleemide lahendamiseks ja uute ideede loomiseks. Vaiketeadmus suunab, millist väljendatud teadmust kasutada, aidates seeläbi kaasa tõhusamale teadmiste rakendamisele.[6]
Vaiketeadmuse jagamise meetodid
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna vaiketeadmuse jagamine on keeruline, siis on välja töötatud mitmeid meetodeid, mis aitavad indiviididel kogemuste ja oskuste edasiandmisel. Tõhusateks meetoditeks peetakse:
- mentorlus – kogenum töötaja ehk mentor juhendab ja toetab vähemkogenud töötajat ehk mentiid, jagades teadmisi ja oskusi, mida on keeruline formaalselt edasi anda. Mentorlus on kahepoolne protsess, kus teadmisi ja kogemusi omandavad mõlemad osapooled.[7]
- varjutamine (job shadowing) – töötaja jälgib teise töötaja igapäevast tööprotsessi, et mõista ja arendada tööülesandeid ning analüüsida neid üheskoos. See meetod aitab kaasa praktilisele õppimisele ja kogemuste vahetamisele.[7]
- lugude jutustamine ja kogemuslugude jagamine – töötajad jagavad oma lugusid ja kogemusi, et selgitada keerulisi ideid või jagada õpetlikke näiteid. Selline jagamine võimaldab teistel õppida reaalse elu olukordadest.[7]
- praktikakogukond – rühm inimesi, kes jagavad ühist huvi või valdkonda ning õpivad koos läbi aktiivse teadmiste ja kogemuste vahetamise. Praktikakogukonnad tegutsevad sageli mitteametlikus keskkonnas, kus rühmaliikmed arendavad oma teadmisi ja oskusi, lahendades probleeme ja jagades parimaid praktikaid.[8]
SECI-mudel: teadmusringlus ja vaiketeadmus
[muuda | muuda lähteteksti]Teadmusringluse mudeli ehk SECI mudeli (tuntud ka kui teadmiste spiraal) töötas välja organisatsiooniteoreetik Ikujiro Nonaka 1991. aastal.[2] Mudeli nimi tuleneb teadmusringluse etappide ingliskeelsete nimetuste esitähtedest ehk socialization, externalization, combination ja internalization (ee k: sotsialiseerimine, väljendamine, kombineerimine, omandamine).[2] SECI mudel saavutas laialdasema tuntuse Nonaka ja Takeuchi 1995. aastal ilmunud raamatu „Teadmust loov ettevõte: Kuidas Jaapani firmad loovad innovatsiooni“ kaudu, kus autorid kirjeldavad Jaapani ettevõtete edu seost vaiketeadmuse väärtustamisega.[2] Mudel illustreerib, kuidas väljendatud teadmus ja vaiketeadmus arenevad ja muutuvad ühest teiseks, toetades teadmiste jagamist ja arendamist organisatsioonis läbi teadmusringluse protsessi.[2]
SECI mudeli etapid:
- Sotsialiseerumine – Vaiketeadmuse jagamine toimub isikliku suhtlemise kaudu. See etapp põhineb usaldusel ja koostööl, kuna teadmiste ülekandmine on kaudne ja nõuab kogemuste vahetamist.
- Eksternaliseerimine – Vaiketeadmuse muundamine nähtavaks teadmuseks, kasutades meetodeid nagu jutustamine, metafoorid. See võimaldab kogemustel ja intuitsioonil muutuda arusaadavaks laiemale publikule ning toetab dokumenteerimist.
- Kombineerimine – Väljendatud teadmus ühendatakse uueks teadmuseks, mis toimub sageli teabe sorteerimise, süstematiseerimise ja jagamise kaudu ning pannakse kirja ülevaatearuandena või arengusuundade analüüsina.
- Internaliseerimine – Organisatsioonilised teadmised muutuvad isiklikuks vaiketeadmuseks kui töötajad rakendavad neid praktikas ja õpivad kogemuste kaudu. See etapp süvendab individuaalset mõistmist ja oskusteavet.[2]
SECI mudel soodustab organisatsioonilist õppimist, luues dünaamilise teadmiste vahetuse, kus vaiketeadmus muundub nähtavaks ja vastupidi. See protsess loob tugeva aluse nii individuaalse kui kollektiivse teadmuse arendamiseks. [7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Cambridge sõnastik". Vaadatud 10. detsember 2024.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Virkus, Sirje; Lepik, Aira; Uverskaja, Elviine; Reimo, Tiiu; Metsar, Silvi; Ruusalepp, Raivo; Möldre, Aire; Laurits, Merle (2017). Infoteadused teoorias ja praktikas: kõrgkooliõpik. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
- ↑ "Tacit and Explicit Knowledge | Key Concepts in Information and Knowledge Management". www.tlu.ee. Vaadatud 14. detsembril 2024.
- ↑ Fayda-Kinik, F. Sehkar (2022). "The role of organisational commitment in knowledge sharing amongst academics: an insight into the critical perspectives for higher education". International Journal of Educational Management. 36 (2): 179-193. DOI:10.1108/IJEM-03-2021-0097.
- ↑ Tan, Christine Nya-Ling (2016). "Enhancing knowledge sharing and research collaboration among academics: the role of knowledge management". Higher Education. 71: 525-556.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Puusa, Anu; Eerikäinen, Mari (2010). "Is tacit knowledge really tacit?". Electronic Journal of Knowledge Management. 8 (3): 307-318.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Keglovits, Barbara Tuuli (2013). "Sharing Tacit Knowledge in an Organization". Vaadatud 15.11.2024.
- ↑ Arthur, Linet (2016). "Communities of practice in higher education: professional learning in an academic career". International Journal for Academic Development. 21 (3): 230-241. DOI:10.1080/1360144X.2015.1127813.