Ikoon (semiootika)

Ikoon ehk ikooniline märk (inglise keeles icon; sõna algallikas on vanakreeka sõna εἰκών (eikōn)) on Charles Sanders Peirce'i järgi märk, mille puhul esitis ja objekt on seotud sarnasussuhte kaudu. Teised märgitüübid esitise ja objekti seose loomuse järgi on indeks ja sümbol.

Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse tänapäeval tavaliselt ikooni all märki, mis toimib märgina tänu sellele, et tal on tähistatava esemega (referendiga) tajutav sarnasus. Sarnasus võib olla visuaalne, kõlaline või muud laadi, kuid on igal juhul eristatav meelevaldsest tähistusest.

Ikooniliste märkide tüüpilised näited on pildid, millel kujutatakse reaalsete objektidega sarnaseid motiive, (näiteks portreed). Ka mudelid on teatavad ikoonid. Ikoonide näidetena nimetatakse veel: diagramme, teetähiseid, maakaarte, asendiplaane, mürade edasiandmist muusikas; vahakujusid panoptikumis; fotosid, maale; joonistusi; ka onomatopeetilisi sõnu, nagu "kukeleegu!" ja "atsihh!".

Ikooni mõiste semiootikas

Peirce

Peirce'i terminoloogias erineb ikoon sümbolist, mis on märk, mille seos tähistatavaga ei põhine "ei sarnasusel ega põhjuse ja tagajärje seosel". Ikoon on märk, mille puhul esitise ja objekti vahel on "täheldatav kujutamisseos, sarnasus". "Ikoon" Peirce'i mõttes on suures osas sünonüümne "sümboliga" Euroopa terminitraditsioonis.

Ka Peirce ise räägib mõnikord selles seoses sarnasusest või analoogiast (CP 3.362, W 5: 243). Algul ta kasutab "ikooni" asemel sõnu "sarnasus" (likeness) ja "koopia". Sarnasus tähendab ühisjoonte olemasolu. Tavaliselt aga räägib ta märgi ja objekti ühistest kvaliteetidest või tunnustest.

Ikoon (icon, likeness, semblance) on Peirce'i järgi märk, mis tähistab oma objekti omaduse tõttu, mis on neile ühine, kuid mis ikoonil on iseenesest, sõltumatult suhtest objektiga. Ikoon (näiteks portree või diagramm) meenutab või jäljendab oma objekti. Ikoonil on iseenesest teatud tunnus või aspekt, mis on (või on mõeldud olema) ka objektil ning võimaldab tõlgendada ikooni märgina isegi juhul, kui objekt ei eksisteeri. Ikoon tähistab olemuslikult oma "aluse" (ground) põhjal. (Peirce defineeris alust mingi omaduse puhta abstraktsioonina ning märgi alust selle omaduse puhta abstraktsioonina, mille suhtes märk osutab oma objektile, olgu siis sarnasuse tõttu, või sümboli puhul omistades objektile selle omaduse.).

Peirce defineeris ikooni dünaamilise objekti ehk "reaalse objekti" suhtes, mis ei pea olema tegelikult olemasolev asi, vaid võib olla ka pelgalt võimalik või isegi kujutletav entiteet. Sellised nähtused on reaalsed, sest neil on inimeste vaimule reaalne mõju.

Peirce'i järgi ei ole tegelikult olemasolevat objekti representeeriv ikoon primaarselt ikoon (olemasolev objekt ei saa olla ka sümboli objekt, sest sümbol on üldine). Olemasolevat objekti denoteeriv märk on indeks, mis võib sisaldada ikooni. Näiteks fotod on primaarselt indeksid ja sekundaarselt ikoonid.

Peirce nimetas ikooni eraldi nimetusest, pildiallkirjast või muust sellega seotud indeksist hüpoikooniks ning jaotas hüpoikoonid kolmeks klassiks: a) kujutis, mis sõltub lihtsast omadusest; b) diagramm, mille seesmised suhted, mis on peamiselt düaadilised või düaadilistena võetud, representeerivad analoogia põhjal suhteid milleski; ja c) metafoor, mis representeerib märgi representeerivat iseloomu, representeerides parallelismi milleski muus. Diagramm võib olla geomeetriline või seisneda algebraliste avaldiste reas või isegi üldises vormis "Kõik __ on ___", mida, nagu iga diagrammi, saab loogiliselt või matemaatiliselt teisendada. Peirce'i järgi tehakse matemaatikat diagrammimõtlemise abil, mis seisneb diagrammide vaatlemises ja nendega katsetamises.

Tsitaadid

"Sarnasused ja koopiad (...) tähistavad oma objekte ainult niivõrd, kui neil on nendega mingi tegelik sarnasus, st nad langevad nendega mingite tunnuste poolest kokku." (W 1: 467, 1866)

"Kolmas juhtum on see, kus mingi duaalne suhe märgi ja tema objekti vahel on kõdunud ning seisneb pelgas sarnasuses nende vahel. Ma nimetan märki, mis käib millegi kohta ainult sellepärast, et ta meenutab teda, ikooniks. Ikoonid asendavad nii täielikult oma objekte, et neid vaevalt eristatakse nendest. Niisugused on geomeetria diagrammid. Niivõrd kui diagrammil on üldine tähendus (signification), ei ole ta küll puhas ikoon; kuid oma arutluste keskel me suurel määral unustame selle abstraktsuse, ja diagramm ongi meie jaoks asi ise. Nõnda on maali vaatamisel hetk, mil me kaotame teadlikkuse, et ta pole asi ise, eristus tegeliku ja koopia vahel kaob, ja ta on hetkeks puhas unistus, – mitte mingi konkreetne ese, ja ometi mitte üldine. Sel hetkel me vaatame ikooni." ('On the Algebra of Logic: A Contribution to the Philosophy of Notation', EP 1:226, CP 3.362, 1885 või 1883)

"Võib olla pelk mõistussuhe märgi ja tähistatava asja vahel; sel juhul see märk on ikoon." ('One, Two, Three: Fundamental Categories of Thought and of Nature', W 5:245, 1885)

"Üks väga tähtis triaad on järgmine: on leitud, et on kolme liiki märgid, mis kõik on igasuguses mõtlemises hädavajalikud; esimene on diagramm-märk (diagrammatic sign) ehk ikoon, mis ilmutab sarnasust või analoogiat kõneainega; teine on indeks, mis nagu näitav või siduv asesõna sunnib tähelepanu konkreetsele objektile, mida peetakse silmas seda kirjeldamata; kolmas on üldine nimi või kirjeldus, mis tähistab oma objekti ideede assotsiatsiooni või harjumusliku seose abil nime ja tähistatava tunnuse vahel." ('One, Two, Three: Fundamental Categories of Thought and of Nature', W 5:243, 1885)

"Ikoon on esitis, mille representatiivne kvaliteet on selle esmasus Esimesena. See tähendab, kvaliteet, mis tal asjana on, teeb ta kohaseks olema esitis. Seega on iga asi kohane olema asendus sellele, mis on tema sarnane. Asenduse mõiste kätkeb otstarbe ja seega ehtsa kolmasuse mõistet.) Seda, kas on teisi asenduste liike või ei ole, saame näha. Esitusel ainult esmasuse abil saab olla ainult sarnane objekt. Seega märk kontrasti abil denoteerib oma objekti ainult kahe kvaliteedi vahelise kontrasti ehk teisasuse abil. Märk esmasuse abil on oma objekti kujutis (image) ning rangemalt öeldes saab olla ainult idee. Sest ta peab tekitama tõlgend-idee; ja väline objekt erutab idee reaktsiooniga ajule. Aga kõige rangemalt võttes ei saa isegi idee olla ikoon, välja arvatud võimalikkuse ehk esmasuse mõttes. Ainult võimalikkus on ikoon puhtalt oma kvaliteedi tõttu; ja selle objekt saab olla ainult esmasus. Aga märk saab olla ikooniline, st representeerida oma objekti, põhiliselt oma sarnasuse kaudu, milline tema olemisviis ka poleks. Kui tahetakse nimisõna, siis ikoonilist esitist võib nimetada hüpoikooniks. Mis tahes materiaalne kujutis, nagu näiteks maal, on representeerimisviisi poolest suuresti konventsionaalne; aga iseenesest, ilma legendi või sildita, võib seda nimetada hüpoikooniks. (CP 2.276, 1902)

"Hüpoikoonid võib jämedalt jagada esmasuse mooduse järgi, milles nad osalevad. Need, mis osalevad lihtsates kvaliteetides, ehk esimesed esmasused, on kujutised (images); need, mis representeerivad ühe asja osade (peamiselt düaadilisi või sellistena vaadeldavaid) suhteid analoogsete suhetega omaenda osade vahel, on diagrammid; need, mis representeerivad esitise representatiivset iseloomu, representeerides parallelismi milleski muus, on metafoorid." (CP 2.277, 1902)

"Kolmes märkide järgus (ikoon, indeks, sümbol) võib täheldada korrapärast progressiooni (üks, kaks, kolm). Ikoonil ei ole objektiga, mida ta representeerib, dünaamilist seost; tema kvaliteedid lihtsalt juhtuvad sarnanema objekti kvaliteetidega ja tekitama vaimus, mille sarnasus see on, analoogseid aistinguid. Aga tegelikult ei ole ta nendega seoses. Indeks on oma objektiga füüsiliselt seotud; nad moodustavad orgaanilise paari, kuid tõlgendaval vaimul ei ole selle seosega muud seost, kui et ta täheldab neid, kui need on kujunenud. Sümbol on oma objektiga seotud sümbolit kasutava vaimu idee tõttu, ilma milleta sellist seost ei oleks olemas." (CP 2.299, 1893)

"Ikoon on märk, millel oleks see tunnus, mis teeb ta tähenduslikuks, isegi juhul, kui tema objekti poleks olemas; nagu näiteks tinapliiatsi kriips, mis representeerib geomeetrilist joont." ('Dictionary of Philosophy & Psychology' vol. 2, CP 2.304, 1902)

"Suuremal astmel kõdunud märk on origenaalmärk (Originalian Sign) ehk ikoon, mille tähenduslikkus tulebb lihtsalt tema kvaliteedist. Niisugused on näiteks kujutlused, kuidas ma teatud asjaoludel toimiksin, näitavatena mulle, kuidas teine inimene tõenäoliselt toimiks. Me ütleme, et portree inimesest, keda me ei ole näinud, on veenev. Niivõrd kui ma pelgalt selle alusel, mida ma selles näen, jõuan idee kujundamiseni inimesest, keda see representeerib, on see ikoon. Aga tegelikult ei ole see puhas ikoon, sest mind mõjutab suuresti teadmine, et see on tagajärg, mida kunstniku kaudu põhjustab origenaali välimus, ning on seega ehtsas vastupanusuhtes tolle origenaaliga. Ma tean pealegi, et portreedel on vaid üliväike sarnasus origenaaliga, välja arvatud teatud konventsionaalsetes aspektides ja konventsionaalse väärtuste skaala järgi, jne." ('Minute Logic', CP 2.92, 1902)

"Ikoon on esitis, mille representeeriv omadus on selle esmasus esimesena. See tähendab, omadus, mis tal kui asjal on, teeb ta sobivaks olema esitis. Seega on iga asi sobiv olema iga sellise asja asendaja, mille sarnane ta on. (Asendaja mõiste hõlmab otstarbe mõiste, ja seega ehtsa kolmasuse mõiste.) Kas on teisi asendaja liike või mitte, seda saame näha. Esitisel üksnes esmasuse kaudu saab olla ainult sarnane objekt. Niisiis tähistab märk kontrasti tõttu oma objekti ainult kontrasti ehk teisasuse tõttu kahe omaduse vahel. Märk esmasuse tõttu on oma objekti kujutis ja rangemalt öeldes saab olla ainult idee. Sest ta peab tekitama tõlgend-idee; ja väline objekt tekitab idee reaktsiooni kaudu ajule. Aga kõige rangemalt öeldes ei saa isegi mitte idee, välja arvatud võimalikkuse ehk esmasuse mõttes, olla ikoon. Üksnes võimalikkus on ikoon puhtalt oma omaduse tõttu; ja selle objekt saab olla üksnes esmasus. ('A Syllabus of Certain Topics of Logic', EP 2:273, 1903)

"Ikoon [...] on rangelt võimalikkus, mis kätkeb võimalikkust, ja seega võimalikkus, et ta on esitatud võimalikkusena, on selle kätketud võimalikkuse võimalikkus. Üksnes seda liiki esitises võib siis tõlgend olla objekt." ('A Syllabus of Certain Topics of Logic', EP 2:277, 1903)

"Ikoon on märk, mis osutab objektile, mida ta tähistab, pelgalt omaenda tunnuste tõttu, mis tal on hoolimata sellest, kas mõni niisugune objekt tegelikult eksisteerib või mitte. On tõsi, et kui niisugust objekti pole tegelikult olemas, siis ikoon ei toimi märgina; kuid sellel pole mingit pistmist tema märgiiseloomuga. Mis tahes asi, olgu see omadus, eksisteeriv indiviid või seadus, on iga asja märk, nii kaua kui ta on tolle asja sarnane ning teda kasutatakse selle märgina." ('A Syllabus of Certain Topics of Logic', EP 2:291, CP 2.247, 1903)

"Ikoon on esitis, mis täidab esitise funktsiooni mingi tunnuse tõttu, mis tal on iseeneses ja mis tal ikkagi oleks, kui tema objekti ei eksisteeriks. Nii et on küll tõsi, et kentauri skulptuur ei ole esitis, kui pole sellist asja nagu kentaur. Ent kui ta kentauri representeerib, siis oma kuju tõttu; ja see kuju on tal ikka, olgu siis kentaur olemas või mitte." (Harvard Lectures on Pragmatism, CP 5.73, 1903)

"... ikooni saab kahtlemata kategooriateks jaotada; kuid iooni mõiste iseenesest niisugust jaotust tingimata ei nõua. Sest puhas ikoon ei tee mingit vahet iseenda ja oma objekti vahel. Ta representeerib mida iganes ta võib representeerida, ja mis iganes, mille sarnane ta on, ta niivõrd ka on. See on ainult nõndaoleku asi." (Harvard Lectures on Pragmatism, CP 5.74, 1903)

"Ikoon on esitis sellest, mida ta representeerib, ja vaimu jaoks, mis teda sellena tõlgendab, seetõttu, et ta on vahetu kujutis, see tähendab tunnuste tõttu, mis kuuluvad talle iseeneses kui tajutavale objektile ning mis tal ikkagi oleks, kui looduses poleks ühtki objekti, mida ta meenutaks, ja kuigi teda kunagi ei tõlgendataks märgina. Ta on nähtumuse loomusega, ja sellisena ta eksisteerib rangelt öeldes ainult teadvuses, kuigi tavakõnepruugis ja siis, kui äärmine täpsus pole nõutav, me laiendame termini "ikoon" välistele objektidele, mis tekitavad teadvuses kujutise enda. Geomeetriline diagramm on hea näide ikoonist. Puhas ikoon ei saa edasi anda mitte mingit positiivset ega faktilist informatsiooni; sest ta ei taga, et mingi niisugune asi looduses olemas on. Ent ta on äärmiselt väärtuslik, võimaldades tõlgendajal uurida, missugune oleks sellise objekti iseloom, juhul kui mõni selline oleks olemas. Geomeetria illustreerib seda piisavalt." ('Logical Tracts, No. 2', CP 4.447, c. 1903)

"Suhte järgi nende dünaamilise objektiga ma jaotan märgid ikoonideks, indeksiteks ja sümboliteks (jaotus, mille ma andsin 1867. aastal). Ma defineerin ikooni märgina, mis on määratud oma dünaamilise objekti poolt märgi enda seesmise loomuse tõttu. Niisugune on iga omadusmärk, nagu nägemus, – või tunne, mida tekitab muusikapala, midagi peetakse representeerivaks seda, mida helilooja silmas pidas. Niisugune võib olla üksikmärk, nagu individuaalne diagramm; ütleme, vigade jaotuskõver." (Kiri Lady Welbyle, CP 8.335, 1904)

"Ikoon on märk, mis sobib niisugusena kasutamiseks sellepärast, et tal on tähistatav kvaliteet." ('New Elements', EP 2:307, 1904?)

"... , märgi (kui venitada see sõna kõige laiemate piirideni, millekski, mis määratuna mingi objekti poolt määrab mingi tõlgenduse selle läbi olema määratud sellesama objekti poolt) olemuse analüüs viib tõestuseni, et iga märk on määratud oma objekti poolt kas esiteks objekti tunnustes osalemise kaudu, kui ma nimetan seda märki ikooniks; teiseks, selle kaudu, et ta on tegelikult ja oma individuaalses olemasolus seotud selle individuaalse objektiga, kui ma nimetan seda märki indeksiks; kolmandaks, enam või vähem ligikaudse kindluse kaudu, et seda tõlgendatakse objekti tähistamisena, harjumuse (seda terminit ma kasutan nii, et ta hõlmab loodusliku kalduvuse) tagajärjel, kui ma nimetan seda märki sümboliks." ('Prolegomena to an Apology for Pragmaticism', CP 4.531, 1906)

"... Ma olin tähele pannud, et kõige sagedamini kasulik märkide jaotus on trihhotoomia põhjal esiteks sarnasusteks (Likenesses), ehk nagu ma eelistan öelda, ikoonideks, mis on selleks, et representeerida oma objekte ainult niivõrd, kui nad meenutavad neid iseenesest, teiseks indeksiteks, mis representeerivad oma objekte sõltumatult igasugusest sarnasusest nendega, ainult tegelike seoste tõttu nendega, ja kolmandaks sümboliteks, mis representeerivad oma objekte sõltumatult nii igasugusest sarnasusest kui ka igasugusest tegelikust seosest, sest nende tõlgendajate kalduvused või faktilised harjumused tagavad, et neid nii mõistetakse." ('A Sketch of Logical Critics', EP 2:460–461, 1909 või 1911)

Hilisem semiootika

Charles Morris võttis ikooni ja referendi vahelise sarnasuse astme kohta kasutusele termini "ikoonilisus". Charles Morris. Ta ütleb: "Märk on ikooniline niivõrd, kui tal endal on denotaatide omadused; muidu on ta mitteikooniline. Inimese portree on suuresti ikooniline, kuid pole seda täielikult, sest maalitud lõuendil ei ole naha tekstuuri ega kõne- ja liikumisvõimet, mis portreteeritaval inimesel on. Film on ikoonilisem, kuid mitte täielikult ikooniline. Täielikult ikooniline märk denoteeriks alati, sest ta oleks ise denotaat." Denotaat on reaalselt olemasolev asi või niisuguste asjade klass. Ikoonilise märgi ja denotaadi suhtest räägib ta omaduste kaudu. Need omadused võivad olla kvaliteedid või suhted.

Rudi Keller nimetab ikonifikatsiooniks (Ikonifizierung) muud laadi märgi, näiteks indeksi (sümptomi) muutumist ikooniks. Keller nimetab Peirce'i märgiteooriat representatsionistlikuks ning vastandab sellele oma instrumentalistliku märgiteooria, milles ta defineerib ikooni järgmiselt: "Ikooni ei tee ikooniks mitte sarnasus, vaid tõlgendamise meetod, assotsiatiivne järeldus.". Ikoon toimib Kelleri järgi "assotsiatsiooniimpulsina".

Ikooniliste märkide kasutamine

Paljud vanad kirjad, näiteks kiilkiri, kasutasid ikoone. Suulises kõnes on sellega võrreldav onomatopöa. Sellised märgis on siiski pigem sümbolid, sest sarnasus on nende puhul vähene ning selle tähtsus pole kuigi oluline. Pealegi ei tähista lindu tähistav ideogramm võib-olla mitte enam lindu ennast, vaid abstraktset mõistet 'kergem kui õhk' või lindjumalust ja tema valitsemisala, näiteks surma.

Tänapäeval kasutatakse ikoone näiteks piktogrammidena näiteks liiklusmärkidel, riideesemete hooldusjuhenditel, käimlapiktogrammidel, keelusiltidel (millel on kujutatud näiteks läbitõmmatud sigaretid, koerad või mobiiltelefonid), infotahvlitel ja maakaartidel. Graafilises kasutajaliideses on ikoonid vahend graafiliste kasutajapindade lihtsamaks kujundamiseks (näiteks paberikorvi kujutis). Selliseid piktogramme kasutatakse kiire ja lihtsa info edastamiseks eeldusel, et stiliseeritud kujutise eeskuju on vaatajale tuttav ning märk on sellepärast intuitiivselt mõistetav.

Vaata ka

• Hüpoikoon
• Ikoonilisus
• Pilt
• Ikooniline pööre

Kirjandus

• Umberto Eco. Introduction to a semiotics of iconic signs. – Versus, 1972, 2, lk 1–15.
• J. E. Tiles. Iconic thought and the scientific imagination. – Transactions of the Charles S. Peirce Society, 1988, 24 (2), lk 161–178.
• Beverley Kent. The interconnectedness of Peirce's diagrammatic thought. – Nathan Houser, D. Roberts, J. Evra (toim). Studies in the Logic of Charles Sanders Peirce, Bloomington IN: Indiana University Press 1997, lk 445–459.
• Winfried Nöth. Semiotic foundations of iconicity in language and literature. – O. Fischer, M. Nänny (toim). The Motivated Sign [Iconicity in Language and Literature 2], Amsterdam: John Benjamins 2001, lk 17–28.
• Masako K. Hiraga. Metaphor and Iconicity, Houndmills: Palgrave Macmillan 2005.
• Frederik Stjernfelt. Diagrammatology: An Investigation on the Borderlines of Phenomenology, Ontology, and Semiotics, Dordrecht: Springer 2007.
• Felicia E. Kruse. Is music a pure icon? – Transactions of the Charles S. Peirce Society, 2007, 43(4), lk 626–635.
• Winfried Nöth. Three paradigms of iconicity research in language and literature. – Masako K. Hiraga, William J. Herlofsky, Kazuko Shinohara, Kimi Akita (toim). East Meets West: Iconicity in Language and Literature, Amsterdam: Benjamins 2015, lk 13–43.