Tuumaallveelaev

Esimene aatomiallveelaev Nautilus, USA

Kaasaegne Seawolf-klassi aatomiallveelaev, USA

Suurim aatomiallveelaev: NSV Liit, Venemaa Akula-klassi allveelaev

Tuumaallveelaev ehk aatomiallveelaev on allveelaev, mille jõuallikas ja pardasüsteemid saavad energiat ühest või mitmest tuumkütusega laetud tuumareaktorist.

Kirjeldus

Tuumaallveelaeval on märgatavad eelised "tavalise", harilikult diisel-, ja elektrimootori jõul liikuvate allveelaevade ees. Tuumareaktor ei vaja tööks õhku ja see vabastab laeva vajadusest sageli pinnale tõusta. Reaktori toodetav energia võimaldab laeval arendada kestvalt suurt kiirust ja kuna tuumkütust kulub suhteliselt vähe, siis ei ole seda ka tarvis sageli täiendada. Tuumaallveelaev võib jääda vee alla seniks, kuni laevas näiteks meeskonnal toit või laskemoon (torpeedod, raketid jne.) otsa saab. Tänapäevased tuumaallveelaevad on mõeldud kasutamiseks näiteks 25 aasta vältel ja sel ajal ei ole mitte kordagi tarvis tuumkütusevaru täiendada. Seevastu traditsioonilised diiselelektrilised allveelaevad võivad vee alla jääda kõigest mõneks päevaks ja arendada tippkiirust ainult mõne tunni vältel.

Tuumaallveelaeva puuduseks on vastava tehnoloogia kallidus ja tuumajäätmete käitlemine (mahakantud laevade reaktorid), mistõttu selliseid laevu saavad endale lubada vähesed riigid.

Ajalugu

Esimesena esitas idee tuumajõul liikuvast laevast USA Mereuuringute Laboratooriumi töötaja Ross Gunn 1939.

Esimene aatomiallveelaev ja ühtlasi esimene tuumalaev üldse oli USA allveelaev Nautilus (SSN-571) (1955–1980). Nautilus võis vee alla jääda 4 kuuks järjest, enne kui pidi pinnale tõusma.

Nautiluse ehitamine sai võimalikuks tänu USA Aatomienergia Komisjoni merereaktorite osakonna teadlaste ja inseneride rühma edukale arendustööle tuumareaktorite väljatöötamise alal. 1951. aasta juulis eraldas USA Kongress raha maailma esimese tuumaallveelaeva ehitamiseks. Ehitustöid juhtis kapten Hyman Rickover, kes hiljem sai admiraliks ja merereaktorite osakonna juhiks. Allveelaev oli 97,5 m pikk ja maksis 55 miljonit USA dollarit. Laev lasti vette 21. jaanuaril 1954 ja võeti teenistusse 30. septembril 1954.

1950. aastate algul hakkas tuumaallveelaeva välja töötama ka NSV Liit. Töid juhtis Anatoli Aleksandrov, kellest hiljem sai Kurtšatovi instituudi juht. Esimene Nõukogude tuumaallveelaev Leninski Komsomol lasti vette 9. oktoobril 1957 ja võeti teenistusse 1. juulil 1958. Laev oli 107,4 m pikk.

1963 ehitasid tuumaallveelaeva oma laevastikule Suurbritannia, 1969 Prantsusmaa ja 1974 Hiina.

NSV Liidus oli neli tuumaallveelaevade ehitamise ettevõtet: Severodvinskis Sevmaš, Peterburis Admiralteiskije Verfi, Gorkis Krasnoje Sormovo ja Amuuri-äärses Komsomolskis Amurski Zavod. Külma sõja ajal suudeti igaühes neist neljast tehasest ehitada 5–10 tuumaallveelaeva aastas. Kuni 1997. aastani ehitas NSV Liit ja selle järglane Venemaa 245 tuumaallveelaeva, rohkem kui kõik ülejäänud maailma riigid kokku.

Tänapäeval on tuumaallveelaevad kuue riigi laevastikus: Venemaal, USA-s, Prantsusmaal, Suurbritannias, Hiinas ja Indias. Mitmes muuski riigis, sealhulgas Argentinas ja Brasiilias, töötatakse samuti tuumaallveelaevu välja.